Mees: eksnaine otsustas abordi teha. Aga mina? Minu kui isa arvamus ei loegi?!

 (102)
Mees: eksnaine otsustas abordi teha. Aga mina? Minu kui isa arvamus ei loegi?!
Scanpix

Delfi Naistekale rääkis oma loo Anders, kes sai suhte purunemise järel teada, et ekskallim on rase. Ta oli valmis võtma vastutuse, kuid naine tahtis aborti. Nii ka läks, kuid Andres tunnistab, et elas seda kõike väga üle ja pole siiani kindel, kas lapsest loobumine oli mõlema jaoks ikkagi õige valik. „Abort ei tee kunagi kedagi õnnelikuks. Tahan sellest rääkida, et naised mõistaks, et meestel pole alati ükskõik. See on otsus, mis tuleks teha kahekesi." Siin on Andrese lugu.

Suhted pole minu jaoks. Need lähevad alati tuksi ja pärast tuleb tükk aega haavu lakkuda. Ja nii uuesti ja uuesti. Mul on küll elus nii läinud.

Viimastel aastatel olen eelistanud eluviisi, et olen iseenda peremees. Naudin vabadust, käin väljas, ehitan oma firmat üles. Eks aeg-ajalt ikka kedagi kohtad. Kevade alguses hakkasin rohkem suhtlema ühe naisega. Ma pole päris kindel, kus üldse esimest korda kohtusime. Ööklubis? Mõnel sünnipäeval? Tegelikult pole sel suurt vahet. Oli palju ühiseid tuttavaid ja sattusime väga tihti kokku. Kutsusin ta välja ja nii ta läks. Ühel hetkel tuli peeglisse vaadata ja tunnistada, et olemegi suhtes.

Võib-olla oli see lihtsalt selline periood, et vajasin kedagi kõrvale. Meil oli vähe ühist. Tema jaoks oli esmatähtis see, et maniküür oleks tehtud ja igal õhtul trenni jõuaks. Nii mulle alguses igatahes tundus. Hiljem selgus, et temas on muudki. Näiteks juunis käisime koos Barcelonas. Pidutsemise kõrval oli tema jaoks tähtis, et saaks kõik muuseumid läbi käidud ja kohalikke toite proovitud. Ühel päeval rentisime jalgrattad ja sõitsime kokku 20-30 kilomeetrit. Tundus, et see asi võib isegi töötada. Aga ehk olen ikka ise pealiskaudsem. Puhkus sai läbi, juulis oli jälle palju tööd. Nädalavahetusel olin rohkem sõpradega. Tema hakkas ühtäkki kodutunnet tahtma. Olime nii vähe koos olnud, minu jaoks oli see hirmutav. Ta hakkas juba vaikselt vihjama, et võiks koos minna kortereid vaatama. Ma ei olnud kohe kindlasti nõus lahkuma oma väikesest poissmehekorterist Tallinna südames.

Seotud lood:

Jätsin ta maha. Paar nädalat hiljem olime taas koos. Üks kummaline sasipundar. Augusti lõpus otsustasime ikkagi, et aitab küll. Me ei saa olla koos vaid koosolemise pärast.

Ekskallim teatas, et on rase

Eeldasin, et me rohkem ei suhtle, oleks imelik. Läks vaid nädal või paar mööda, kui ta helistas ja tahtis kokku saada. Otsisin vabandust, et seda edasi lükata, kuid ta kordas, et see on tähtis. Mu fantaasia on piiratud, eeldasin, et ta tahaks suhteid lappida.

Kokkusaamisel selgus, et ta on rase. Käis ka günekoloogi juures ja too ütles, et lapsega on kõik normis. Arst soovis talle pisipere puhul õnne. Võiks arvata, et mu esimene reaktsioon oli: mida? Miks mina? Ei, ei, ei. Tegelikult ma vist esimese asjana hoopis naeratasin. Ei mingit paanikat, rahu oli hoopis. Teda see üllatas, ootas vist, et hakkan karjuma ja seletama, et tema on süüdi. Aga keegi pole süüdi, ju pidi nii minema. Kohe jõudis ta selleni, et tuleks abort teha. Siis ma enam ei naeratanud. Ütlesin talle, et võtame mõtlemisaja. Ta vaidles vastu, et mis siin mõelda. Otsustasin, et arutame paari päeva pärast uuesti.

Jõudsin nende päevade jooksul analüüsida oma viimaste aastate käitumist, rahutust ja tõmblemist töö-seltskonnaelu-töö. Olin ju tegelikult suhteliselt üksik ja kindlasti mitte õnnelik, äkki oleks seda vaja. Nii ma seda muidugi eksnaisele ei tunnistanud, seletasin, et saaksime küll hakkama, saaks hooldusõigust jagada, kuna me paarina ei sobi. Rumal lootus, ta polnud nõus. Ütles, et tal on oma elu ja ta ei taha.

Nädal hiljem tegi abordi. Ma üritasin veel korduvalt veenda, et mõtleks ikka ümber. Nõme olukord, mina olen lapse isa, aga ma ei saa selles otsuses kaasa rääkida. Samas, kuidas ma tegelikult üldse nõuaks, et jäta alles — tema kannaks last üheksa kuus ja sünnitaks, temal lasuks emana vastutus. Ühesõnaga lõppes kõik nii.

Pidutsesin, masendusin, pidutsesin

Ma olin ülejäänud septembri ja oktoobri täiesti audis. Pidutsesin, masendusin, pidutsesin. Nädala sees õhtuti istusin kodus ja mõtlesin. Kuna see analüüs muutus nii kurnavaks, avasin järjekordse rummipudeli. Ma ei suutnud tööle keskenduda, võtsin ühel hetkel sunnitult puhkuse (olin täiesti kasutu) ja sõitsin välismaale. Lootsin end seal leida, tegelikult pidutsesin suurema osa ajast maha.

Novembri alguses käis õnneks klõps ära ja sõprade toel suutsin end taas tavarütmi viia. Võib-olla ei suutnud ka, aga üritan endale seda kinnitada küll. Käin taas aktiivselt tööl ja keskendun muudele asjadele. Aga ikkagi mõtlen, mis võinuks olla.

Veelkord: abort ei ole kunagi selline lahendus, et tehtud. Unustatud!