Mees oma lagunevast perekonnast: naine töötab Soomes, mina kasvatan Eestis lapsi!
Nii tüüpiline on, et räägitakse perekondadest, kus mees on Kalevipoeg. Rassib kuskil Soomes ehitusel, et Eestis elavat peret üleval pidada. Küll on ikka naisel raske, lahusolek ja muu selline. Ma pole kuulnud, et eriti räägitaks vastupidisest olukorrast, kui naine üle lahe tööl käib ja mees lastega Eestis on. Meie pere puhul on nii juba paar viimast aastat.
Kolm nädalat Soomes, üks Eestis
Mina töötan Tallinnas riigiametnikuna ja naine on Soomes Lahtis arst. Põhimõtteliselt on ta kolm nädalat seal, siis tuleb üheks nädalaks Eestisse. Selline surnud ring, mis ei muutu. Kui tööl oli tihedam periood, juhtus kord, et ta ei jõudnud koju kaks kuud. Meil on kaks poega, üks on 15 ja teine on 8. Kui noorem neist mullu esimesse klassi läks, olin aktusel kohal vaid mina. Naine ei saanud töö pärast tulla. Tekkis lausa üksikisa tunne kui teiste laste emasid-isasid (või vaid emasid, on ju üksikemasid palju) vaatasin.
Võiks küsida, miks kogu perega Soome ei läinud. Esiteks, mis tööd ma seal teeks? Olen õppinud haldusjuhtimist ja oskan seda üldiselt vaid Eesti kontekstis. Olen oma tööga rahul ja ega ma Soomes naljalt rakendust ei leiaks. Ma pole ka enam 25, et hakata uut elukutset omandama. Ja lapsed. Vanem poiss käib siin muusikakoolis ja trennis. Nooremagi tahaks siin koolitada. Ei oleks mõistlik kogu peret ohvriks tuua Soome unelma pärast.
Meeleheitel koduperemees
Ja nii me elame. Ja on raske! Esiteks muidugi see, et kõik majapidamistööd on minu õlul. Kui varem oskasin vaid naela seina lüüa, siis nüüd olen meister ka kokkamises, triikimises ja aknapesus. Enda üle musta huumorit visates: vähemasti ei pea meikimist õpetama, lapsed on ikkagi poisid.
Aga selle majapidamise ülalhoidja rolliga olen üldiselt hakkama saanud. Ka usun, et olen poisse piisavalt koolitööde juures aidanud. Üritan olla nii hea isa kui saan.
Kõige raskem ongi see, et perekond on justkui pooleks. 3/4 ajast ema lihtsalt ei ole. Muidugi on olemas Skype ja muud võimalused, kuidas suhelda, aga see pole ikkagi see. Ootame teda alati koju, aga kohati on tunne, et lõhe meie vahel kasvab. Igatsed, kuid aina raskem on leida ühiseid teemasid. Kardan, et meie perekond ei pruugi nii igavesti toimida.
Tule tagasi, pere ootab
Oleme arutanud, et ehk tuleks ta tagasi… Samas. Tal on seal hea töökoht ja palk tunduvalt parem kui Eestis. Ta on rahul sealse kollektiivi ja ühiskonna suhtumisega. Samas mõtlen, kas ei peaks ikka olema nii, et perekond on elus esikohal?
Ehk olen liiga isekas, kuid leian, et ta võiks tagasi tulla ja Eestis arstina töötada. Palk pole võrreldav, kuid see päästaks meie pereelu. Ta saaks olla hea ema oma lastele. Vastasel korral arvan, et paari aasta pärast ei saagi meid enam perekonnaks nimetada.
