Minu raseduse ajal leidis see mees uue kaaslase, meie isegi ei suhelnud enam. Oli valus, oli raske, sest minu tunded tema vastu olid ikka veel alles ega kadunud kuskile. Tõin lapse üksi ilmale, lapse isa tuli vaatama alles mitme päeva pärast, kui olin talle pärast mõningaid kõhklusi sõnumi saatnud. Minu üllatuseks soovis ta last oma nimele ja ühist hooldusõigust. Nii tegimegi, ja lapse isa hakkas igal nädalal vähemalt üks kord last vaatamas käima. Tema vahepeal alanud suhe teise naisega (nooremaga) jätkus, isegi kolisid kokku.

Ajapikku on aga lapse isa aina rohkem ja rohkem hakanud lapse elust osa võtma, tuleb ka nädalavahetustel minu juurde teda hoidma, kui tahan kuskile minna. Oma koju ta tütart ei vii, ja mulle on see paremgi. Ma ei suuda unustada seda valu, mis põhjustas lapse isa ja ta uue pruudi sebimine minu raseduse ajal ja hiljemgi. Tunnen, et armastan lapse isa ikka veel…

Tütar on meil nüüd juba varsti kaheaastane, aina rohkem isa nägu ja tegu, nagu takjanupp ta küljes. Hiljuti tunnistas mees (lapse isa siis), et ta kahetseb, et palus mul aborti teha, ja tegelikult läks kõik kõige paremini. Et ma olen tark naine, et sellise otsuse tegin. Tunnistas, et armastab oma tütart ja imetleb mind.

Arvasin, et saame taas sõpradeks, mis on olnud minu unistus (rohkem pole julgenud loota enam), kuid hiljuti juhtus üllatuslikult, et kui ühel nädalavahetusel sõprade juurest peolt koju tulin, siis eks ei kiirustanudki oma koju tagasi (ta oli minu juures last hoidmas), vaid pakkus, et võiksime kahekesi ka veel natuke veini juua. Olin heas tujus, tema oli ka, ja kuidagi arenesid asjad üsna ülemeelikus suunas. Ühesõnaga, juhtus see, mille eest hoiatatakse: seks eksiga.

Hommikul oli imelik olla, tegime näo, nagu midagi poleks juhtunud, kuid me mõlemad ju teame, et juhtus ikka. Tagasi ta oma uue pruudi juurde läks… mul on tunne, et ta võib asja kahetseda. Või mitte? Kas rääkida temaga toimunust? Mida see annaks? Ja kuidas üldse peaksin temaga edasi suhtlema? Varsti on meil plaanis koos väike sõit sugulaste juurde külla koos lapsega. Peaksin vist lootma, et meile ühist tuba magamiseks ei pakuta? Või oleks see just hea võimalus suhteid soojendada?

Teadmiseks lugejatele: me pole enam verinoored inimesed, mõlemad 30+, mina paar aastat mehest vanem. Mehele on see esimene, mul teine laps.