"Mees röövis meid paljaks ja jättis maha, sest laps sai sünnitunnistusele minu perekonnanime!"
Põhjuseks siis see, et kui laps oli saanud kuu aega vanaks, tuli lapsele nimi ära panna ja me ei olnud seni saanud kokkuleppele nime osas. Kuna me polnud abielus, siis ei saanud ka üksinda nime panema minna, arvestasin ka lapse isaga, et temal ka õigus oma sõna öelda.
Lapse isa soovis et ta oleks kirjas sünnitunnistusel isana ja et laps kannaks tema perenime.
Kuna on igasuguseid asjaajamisi ja käimisi lapsega, mida tavaliselt toimetab ema ja kuna me ka polnud abielus, siis minu soov oli ikka, et lapsele jääks minu perenimi, aga isa oleks kirjas siiski sünnitunnistusel.
Saigi siis nimi ühise avalduse alusel kirja ja lapsele minu perenimi. Mehele ei meeldinud muidugi, tema meelest peaks tema laps tema nimega olema, aga ta on minu laps ju ka ja miks ei või minu perenimi siis olla! Kui abiellume siis võimeju mehe nime saada mõlemad, arvasin.
Mees oli ikka solvunud selle peale. Mõni päev hiljem käis mehe ema meil külas ja näitasime temale ka lapse dokumente ja ka tema solvus, et pidanuks ikka nende perenimi olema.
Laps oli kahekuune kui käisime lapsega minu ema sünnipäeval. Lapse isa kaasa ei tulnud, tal tuli midagi ette, kuid võimalik, et leidis lihtsalt ettekäände. Olime ära kolm päeva ja kui koju tagasi tulime, siis oli meie kodu rüüstatud.
Kadunud olid kõik lapse asjad, mis olime muretsenud, õigemini, mis mees oli ostnud või me koos olime ostnud. Polnud voodit, mähkimislauda, mänguasju. Lapse riietest olid alles vaid need, mis meil kaasas olid. Uus tapeet lastetoas oli rikutud, katki tiritud. Kadunud olid ka kõik mehe asjad.
Mehe telefon ei vastanud, ta ei olnud helistanud mulle ka kogu see aeg, kui olin ära, ta ei olnud võtnud vastu ka minu kõnesid. Helistasin ta emale, seegi tulutult. Võtsin siis lapse käruga kaasa ja läkime vaatama mehe vanematekoju. Kõik olid seal, elus ja terved.
Minuga ei suheldud. Anti mõista, et oleme sel mitteoodatud, võõrad.
Kui hakkasin lahkuma ja last tagasi kärusse panema, polnud enam käru endises kohas. Mees ütles, et ma ei saa seda käru enam ja et muud asjad on ka juba ära antud, sest neil ühel sugulasel oli vaja. Läksin laps süles koju tagasi. Ei suutnud uskuda, et perenime pärast niimoodi kätte makstakse.
Sõbranna tuli appi, tõi oma lapse vankri, mida tal enam vaja polnud, käisime poes ostsime uue tapeedi, uue voodi ja kõik, mis vaja. Järgmisel päeval, kui tapeetisime. tuli lastekaitsetöötaja kontrollima olukorda. Olevat saanud infot, et lapsel puuduvad elementaarsed asjad elamiseks, aga ta nägi, et kõik on ok ja ei puudu midagi.
Lapse asjad olid siis ära viinud mees ja tema ema - et kui pole tema poja laps, siis pole ka vaja tema poja ostetud asju lapsele!
No ostsime ikka koos ja mina tasusin kaardiga ja seda on võimalik väljavõttest kontrollida. Käisin tööl ja sain korraliku palka, mul olid säästud. Ma ei elanud mehe kulul. Korter on ka minu oma.
Eile tuli tähitud kiri kohtust. Mees soovib tühistada tema kohta käivad kanded lapse sünnidokumentides ja tahab tagasi saada lapsele tehtud kulutusi. Lisatud nimekiri asjadest, mis ta juba nagunii on ära viinud või mida mul enam polnud.
Me polnud enam noored, mees 30, mina 28 ja elasime koos juba kuus aastat, abielus polnud, kuna mehe sõnul ootas ta õiget aega. Laps lihtsalt juhtus, kaitsevahendiga õnnetus, ja ei olnud planeeritud, aga oli oodatud vähemalt minu poolt. Lapse suudan ka ise üles kasvatada ja ei sooviks mehelt midagi.
Kui mees soovib enda kohta käivate kannete kustutamist lapse sünnidokumentidest, siis kas see niisama lihtslat käinki, et kui olen nõus, et jah, laps ei ole mehe oma, siis kas saab kohe kõik korda ja mingit DNA-testi tegema ei peaks?
Mees on oma hagis kirjutanud, et meil ei olnud eelnevalt ühist elu, ühist kodu, ühist majapidamist ega ühiseid plaane ja et lapse saamine üllatas teda ja et mul olnud ka teisi meestuttavaid.
See jutt on muidugi vale, kuid tema sõna minu sõna vastu ja kas see üldse kohust huvitabki, kuidas tegelikult oli.
Mõtlen, et kui nõustun mehe hagiga, siis kas kohus võib kohe teha otsuse ja lapsel saab uue sünnitunnistuse, kus isa peal ei ole?
Kahtlen aga selles, et kui tõestan, et lapse jaoks tehtud ostude eest olen tasunud mina, siis ei pruugi asi nii lihtsalt lõppeda.
Samas ei pea õigeks, et tasun veelkord nende asjade eest, mille juba korra ostnud olen ja mida mul nagunii enam pole..
Kas oskab keegi nõu anda?
Advokaat vastab:
Alan Biin
Vandeadvokaat
Advokaadibüroo HETA Biin & Pihlakas
