Ta oli su kõrval nagu kord ja kohus, osales laste kasvatamisel ja oli, kelle kõrvale magama heita ning kellega said koos ajas kulgeda.

Vabariigi tulekuga läksid aga piirid lahti ja võimalused avardusid. Ennäe imet: poest saab vabalt sinki osta; hilpudes ei jõua enam orienteeruda, sest valik on pisikese Eesti kohta piisavalt suur ja puhkusereisile välismaale saab minna järelmaksu eest. Mis elul viga, eks.

Siiski on paljudel naistel miski puudu — meest pole kõrval, sest ta töötab välismaal. Ühest küljest võib öelda, et ju siis on elu karmimaks muutunud, kuna ollakse sunnitud üle piiri elatist teenima minema, teisalt ei saa panna pahaks valikuvabadust ja paremat teenistust. Sest ega ei saa ju naabrist kehvem olla.

Iseküsimus on, kas see kõik ka seda väärt on. Oled perest eemal ja kui on veel väikesed lapsed, siis näha oma lapsi vaid kord kuus ühel nädalavahetusel või veel harvemgi tundub karmina. Praegusel masuajal pole töökohti just varnast võtta, kuid pere juurest käidi välismaale tööle varemgi.

Võib ju mõelda, et mis sellest, et mees perest eemal? Sest naine saab ju hakkama — kasvatab üksi lapsi, hoolitseb majapidamise eest ja kogu suudab veel vajadusel kogu asja juures ka head nägu teha… öeldagu mis tahes, aga mehe selline käitumine tundub siiski vastutustundetuna. Jah, kui oled noor ja pereta — mine ja pane end proovile, aga lapse sündides peaks leidma võimalusi olla pere juures.

Millal siis tuleb see aeg, kui tehakse tasa kodust eemal oldud aeg? Täiskasvanu võtab seda tõesti mingi aja mõistusega, aga laps kasvab ja areneb iga päev ning ühel päeval võib olla juba hilja kaasa elada tema ettevõtmistele — laps on suureks kasvanud või isast võõrdunud. Laps ei õpi nii paarissuhte lähedust ja võib-olla just seetõttu on ka meil nii palju lahutusi.

Laps on asja üks külg. Teine pool on naine, kes ootab, loodab, kuid sageli muretsedes mehe pärast, sest lubatud töö on ränkraske või ei maksta palka välja.

Muidugi on tänapäeval piiramatud võimalused interneti kaudu suhelda, aga ükski pilt, video ega telefon ei korva lähedust: kallistusi, õrnust, hoolitsust. Tihti minnaksegi sellepärast lahku, sest lähedus kaob suhtest, mees omandab võõrsil uued kombed, kindlasti on teemaks ka armukadedus või lausa kõrvalsuhted. Pole harvad juhud, kui naine ootabki, millal mees jälle ära läheb, sest pole enam üksteisega midagi rääkida. Kui peetaksegi kaugsuhtele vastu, siis võidakse ühel päeval märgata, et ajutisest lahendusest on saanud elustiiliks. Aeg teeb oma töö.

Ilmselt võib siin öelda masuajale tänusõnad — üha rohkem mehi jääb kodumaale ja leiab siin äraelamisvõimalusi. Ei tasu kohe esimeste raskuste peale näiliselt kergema vastupanu teed minna.

Kindlasti ei ole välismaal töötamine on midagi väga halba, aga siiski tasuks enne selle sammu ette võtmist põhjalikult läbi mõelda plussid ja miinused. Muidugi on ka välismaal töötavaid kõrgepalgalisi, kes võivad enesele lubada pere kaasa kolimist jne, kuid neid on siiski vähemuses. Seega tasub oma perele mõeldes siiski küsida: kas see mõnikümmend tuhat krooni teeb Eestis normaalsel järjel pere elu paremaks?

Selge on see, et igaüks elab oma elu ise ja teeb ise otsused ning see kõik polegi tegelikult nii lihtne. Raha ei tee küll õnnelikuks, aga võib teha õnnelikumaks.

Mida tee(ksi)d sina? Kas sina ole(ksi)d nõus naise ja emana sellist elu elama?