“Kohtusime Margitiga kolme aasta eest ühise tuttava suurel juubelipeol. Kuna minul oli hiljuti kooselu nurja läinud, siis olin peole saabunud üksinda. Märkasin, et ka temal polnud kaaslast ja tegin temaga juttu. Enne kui arugi saime, olime veetnud terve õhtu tantsides ja juttu ajades. Sain teada, et tal on üks peagi kooli minev ja teine teismeline poeg ning parasjagu lahutus käsil.

Paar nädalat pärast sünnipäeva juhtusime taas kokku ning ühisest lõunast sai ühine õhtusöök. Selleks ajaks oli naine juba lahutatud ning kasvatas üksinda oma kaht poega. Mees oli ühel hetkel otsustanud, et pereelu pole talle loodud, nõudnud lahutust ja kolinud teise piirkonda elama — kuuldavasti koos oma pikkade jalgadega töökaaslasega. Mind võlus Margit kohe — ta oli (ja on siiani) tark ja meeldiv naine sügavate roheliste silmade ja tugeva tahtejõuga. Vaid enesekindlus oli lahutuse pärast veidi madalaks jäänud, kuid selle tõin talle peagi ohtrate komplimentide ja koos veedetud mõnusa ajaga tagasi.

Ehkki Margiti süda veel valutas, armusime me kiiresti. Saime aru, et meil on samad sihid ja soovid ning me saaksime teineteist õnnelikuks teha. Pärast poolt aastat, kui olime juba teineteises kindlad, oli mul aeg kohtuda tema poegadega.

Tollal 10aastane Henri ja 17aastane Kevin ootasid mind nende kodus, elutoas. Viisin poistele kommi ja ühe laheda viikingitest rääkiva raamatu, mis mulle poes silma oli jäänud. Nad tänasid viisakalt, kuid jäid terve õhtu jooksul napisõnaliseks. Hiljem seletas Margit, et poistele mõjus isa lahkumine raskelt ja ega neil polegi õigupoolest kunagi isaga väga lähedasi suhteid olnud — mees olevat vähe aega kodus veetnud ja poisid olid talle pigem tasuta tööjõud. “Kuidas te siis nii kaua koos olite?” küsisin naiselt. “Algul oli kõik imeline, hiljem olin temaga veel ainult laste pärast koos,” tõdes Margit siis ning lisas, et mehe lahkumine oli talle mingil määral kergendusena tulnud. Ta olevat tihti mõelnud, et on veel noor ja ilus ja jõuaks leida kellegi, kes teda tõeliselt hoiab, ent mehega koos olles tundis, kuidas aeg aina tiksub ja tema on endiselt justkui lõksus.

Minnes tagasi poiste juurde, siis ka järgmised kohtumised jäid üpris piinlikuks, kui nii võib öelda. Noorema poisiga oli klapp alguses parem, kuid hiljem kippus temagi pigem vanemat venda kuulama ja tema eeskujul mind vältima. Mõne aja pärast otsustasime Margitiga kokku kolida — naisel olid tööl rasked ajad ja koos elamine näis hea mõttena. Pealegi tahtsime me ise kedagi, kelle kõrval uinuda ja ärgata. Poisid sellest kisa ei tõstnud, kuid alates sellest, kui ühe katuse all elama hakkasime, läks kõik aina hullemaks.

Lapsed on ju lapsed, eriti teismelised. Kord on ühel õppimata, kord saab teine koolis halva hinde. Siis jätab üks kinni makstud trendi minemata ja teine tuleb suitsulõhnaga koju… Kasvatamist oli palju ja Margitile käis see üle jõu. Kõigele aitas kaasa ka isast ilma jäämine — ehkki poistel polnud oma isaga just parimad suhted, igatsesid nad teda ju ikka. Oleksin meeleldi aidanud Margitil korda majja lüüa ja püüdsingi seda teha, kuid iga kord kui ma suu avasin, pomiseti mulle, et ma ei ole nende isa ja minu asi pole neid kasvatada. Margit on püüdnud poistega rääkida üht- ja teistpidi, kuid mõlemad leiavad endiselt, et mina olen lihtsalt ema uus mees, mitte nende uus eeskuju ja kasvataja. Vanem poeg võrdleb kõike, mida ma teen, oma isaga. Kui ma koristan, triigin või süüa teen, siis on ta isegi parastanud, et olen ikka memmekas küll, tema isa nii ei teinud. Kuidas ma siis ütlen noormehele, et jah, su isa oli laisk jobu, kellele su ema oli ori? Ei ütle ju! Aga väga marru ajab, kui mind võrreldakse kellegagi, kes ei osanud hetkekski hinnata oma ilusat naist ja tugevaid poegi nii, et minust saab siis see "memmekas" ja "saamatu". Lihtsalt selle pärast, et mina neid armastan!?

Nii on juba tükk aega olnud. Vahel justkui leian nendega ühise keele, kuid siis tuleb jälle uus pauk… See on üsna ränk, sest ma tahaksin väga, et saaksin neid kutsuda oma poegadeks, vaadata kuidas nad kooli lõpetavad, nendega koos ehitada ja meeste kombel mütata — kuid nad ei ava mulle seda ust. Mida ma tegema peaksin? Kuidas teised "kasuisad" hakkama on saanud?”