Mehe pihtimus: miks ma peaks toitma ja katma oma naise sohilapsi?

 (264)
Mehe pihtimus: miks ma peaks toitma ja katma oma naise sohilapsi?
Scanpix

Tutvusin oma praeguse elukaaslasega umbes aasta eest ja neli kuud hiljem kolisime kokku. Teadsin, et tal on ka kaks last, tollal kuueaastane tüdruk ja 10aastane poeg, kumbki erineva mehega. Loomulikult ei meeldinud mulle see asjaolu eriti, iseäranis siis, kui sain teada, et laste isad ei huvitugi lastest ja mingeid alimente ta kummaltki mehelt ei saa, elab oma palgast ja vanemate toetusest. Mina armusin aga eelkõige naisesse ja mitte nendesse lastesse ja ma ei mõelnud hetkekski, et naine võis minu näol hoopis oma lastele "uut issit" otsida. Ärge saage valesti aru, mul pole laste vastu midagi ja tahan ka ise omi lapsi, aga võõraste meeste lapsi mina katma ja toitma hakata ei tahtnud.

Olen üsna otsekohese ütlemisega inimene ja küsisin naiselt kohe, kas ta saab laste peamiste kulutustega ise hakkama, sest mina pole valmis päevapealt hakata naist ja kaht last ülal pidama, eriti kui tegu pole mu enda lastega. Ta nuttis ja tõdes, et lapsed on ennegi tal meestega takistuseks tulnud ja et ta ei esita mulle mingeid soove või tingimusi, küll aga võiksin ma vähemalt proovida lastega hästi läbi saada. Loomulikult, see polnud suur ohver naise nimel tuua.

Kolisime neljatoalisse korterisse, kumbki laps sai oma toa. Mina mõtlesin aga ikka jätkuvalt sellele, kuidas me oleksime kahekesi mahtubnud ka kahetoalisse, kommunaalkulud oleks olnud poole madalamad ja mis kõik veel. Ma ei saanud üle sellest, et mu unistus oli leida naine, kellel POLE lapsi ja saada koos ühine esimene laps, aga ometi oli mul vaja armuda sellesse naisesse. Aja jooksul kohanesime omavahel paremini, poiss osutus täitsa lahedaks ja tüdruk oli hästi terane. Sügisel läks esimesse klassi. Siis hakkas kõik allamäge minema.

Seotud lood:

“Brital* on vaja nii palju asju kooliks, kas sa saad ka veidi panustada?” küsis naine niimuuseas kui Prismas jalutasime. Millegipärast ei suutnud ma sel hetkel ära öelda ja toetasin kooliasjade ostu isegi mitte “veidi”, vaid üpris kopsaka summaga. Kaks nädalat hiljem tuli poisi sünnipäev ja selgus, et ehkki 11aastane, isata ja üpris vaestes tingimustes kasvanud, oskas poiss ikka sünnipäevaks isiklikku arvutit nõuda. “No eks tal ole seda kooliks ka vaja,” nentis naine, aga küll mina juba tean, milleks poistel arvuteid tarvis on. Ütlesin selge sõnaga, et mina sellist ostu ei toeta ja sellest tõusis tüli.

Tülitsesime terve sügise ja nüüd läksime lahku. Miks? Sest ma ei olnud nõus igal kuul sadu eurosid laste riietesse, kinkidesse ja kõhtudesse panustama, ERITI kuna olin naisele juba alguses selgeks teinud, et kui tal kõlbas kahe mehega abieluväliselt tited saada, tuleb tal nendega ka ise toime tulla. Ei hakka mina kellegi võõra mehe tehtud lapsi kantseldama. Mis siis veel tulevikus saaks, kui me oleks ka ühise lapse saanud? Ma poleks saanud talle lubada pooltki seda, mida oleks tahtnud, sest lapsi oleks mul ühe asemel kolm! Jajah, olen kolmikutestki kuulnud, kuid vähemalt oleks nad OMAD. Naised on ikka jultunud... Teevad tited, kellega iganes, aga üks hea mees maksku see lõbu kõik kinni.