Mehed ei nuta: miks me oma lastest emotsionaalseid invaliide kasvatame?

 (36)
karistus
karistusFoto: Scanpix

PSÜHHOLOOGIA SINULE: Uudishimu paneb inimese arenema, aga kummalisel kombel muundub see kooli minnes ängiks, agressiivsuseks ja apaatiaks. Uudishimust saab koolistress. Andres Maimik arutleb, kuidas see aset leiab.

Andres Maimik on filmirežissöör

Kuni kaheksanda klassini oli minu klassijuhataja Veltmann, hiirhalli frentši ja rangeid prille kandev kräbe mutt, kes padistas klassiruumi pidi ringi, krunn sõjakalt kuklas, nagu mingi veltveebel. Minu suhet Veltmanniga iseloomustas vastastikune ebasümpaatia, mis kulmineerus korral, kui ta järjekordselt mu ema kooli kutsus. Ilmselt oli põhjus pioneeriräti kandmise nõude süstemaatilises eiramises. Veltmann põrutas südametäiega, et tema tegi omalt poolt kõik, et minust inimene kasvatada, aga kahjuks ei tulnud sellest midagi välja. Ju siis minust mingi kunstnik või kirjanik saab”.

Tegelikult võiks Veltmannile tagantjärele tänulik olla selle prohvetliku komplimendi eest, aga ikka-jälle tekitab minus hämmastust, kuidas lapsed kaotavad kooli minnes oma lapsepõlve. Kuhugi kuhtub uudishimu, elurõõm ja mängulust, kogu see suurepärane instrumentaarium, mis aitab nii loomadel kui inimlastel kõige efektiivsemalt eluoskusi lihvida. Asemele aga astuvad stress ja äng, agressiivsus ja apaatia. Meie lastest saavad väikesed väsinud vanainimesed, ilma et täisiga oleks vahepeal saabunudki.
Lapse loomuomast teadasaamisrõõmu ja õppimislusti hakkab süsteemselt välja juurima koolisüsteem, mis on orienteeritud kivikõvadele kasvatusstrateegiatele — omavahelise konkurentsi üleskütmisele, soorituspainele, nurjumishirmule, tuupimisele, karistus-stiimul-hindamissüsteemile ja autoritaarsusele. Selline kasvatussüsteem on mugav ja väliselt efektiivne, sest suudab luua korra ja arengu illusiooni, aga mõjub isiksuse vabale kujunemisele pigem pärssivalt. Ta lõhub inimelu olulise komponendi — muretu lapsepõlve.

Seotud lood:

Elu kui jõhker formaat

Vana kool seletab muidugi, et oleme oma lapsed lootusetult ära hellitanud; et need väikesed olendid, kes on harjunud kõike tahtma ja kõike saama, ei suuda toime tulla natuke karmimas keskkonnas. Nad ei oska välja tulla šokist, et nad ei olegi universiumi keskpunkt. Kohutav koolikogemus on vajalik, kuna see teeb omal nahal selgeks, et elu polegi mingi võtame-nüüd-kõik-käest-kinni hipifarm, vaid üsnagi jõhker formaat, elukestev olelusvõitlus, kus kõik kõiki tee pealt eest nügivad.

Selline põhjendus kuulub ühte ritta „talupojatarkustega”, nagu „armastad, siis peksa” ja „küll sa suurena veel tänad, et ma sulle lapsena vitsa andsin”, mis ei üritagi nähtuste sisse puurduda ning rutiinivabu lahendusi otsida, vaid mille ainust eesmärk on õigustada laiska stereotüüpset mõtlemist.

Mark Vernon kirjutab essees „Nartsissismi kaitseks”
evolutsioonibioloogiale tuginedes, et väikelaste enesekesksus pole muud kui inimnäoline armastuse vorm, sest inimlapsed sünnivad liiga vara. Erinevalt sõralistest, ahvidest ja delfiinidest, kes kohe pärast sündimist kukuvad kappama, ronima ja ujuma, vajavad inimeste järeltulijad aastaid vanemate pidevat hoolitsust ja tingimusteta armastust, et üldse ümbritsevas keskkonnas ellu jääda. Nartsissism loob lapse ümber turvamulli, annab arenevale subjektsusele aimu, et ta on vajatud, hinnatud ja armastatud sellisena, nagu ta on. Enesekeskus loob vundamendi empaatiaks. Kui sul puudub isiklik turvatsoon, siis ei oska sa sellest ka välja käia. Kui sind pole lapsepõlves armastatud, ei pruugi sa hiljem osata teistele armastust jagada. Kui sa pole väiksena olnud maailma naba, siis tahad sa terve elu selleks saada. Mis muidugi ei tähenda, et piire poleks vaja. Need piirid aga võiksid suures osas kattuda lapse turvatsooni omadega.

Posid, suruge emotsioonid alla!

Oma teoses „Kaini kasvatus. Poiste hingeelu kaitsmine” tuginevad lastepsühholoogid Michael Thompson ja Dan Kindlon pikaajalisele kogemusele ühesuguses emotsionaalses seisundis poistega. Poistega, kes on vihased, muserdunud, vaiksed ja apaatsed. Nad leiavad, et põhjused peituvad nii kodus kui koolis poistele sisendatavas väärtustesüsteemis, mille võib kokku võtta lausega „Mehed ei nuta”. Emotsioonid on poiste jaoks midagi häbiväärset, mis tuleb alla suruda. Nii võõrandatakse noored mehed oma tundemaailmast. Põlvkondade kaupa kasvab üles emotsionaalseid invaliide, kes elavad oma negatiivsed emotsioonid — viha, ebakindluse, hirmu ja kadeduse — välja sihitus rahmeldamises või agressiivsetes impulssides. Kuidas võiksime eeldada, et nad saaksid aru teiste inimeste tunnetest ja mõtetest, kui nad ei tule omaenese emotsioonide suunamisega toime? Ja siis me muudkui sügame kukalt, et miks meil ei õnnestu koolivägivalda kuidagi välja juurida.

Minu arust on kasvatuse peamine roll selles, et õpetada lapsi aru saama iseendast, teistest inimestest ja ümbritsevast maailmast. Kui süsteem kahte esimest faktorit krooniliselt alahindab, siis alahinnatakse ka „oskust elada”, ükskõik kui palju klassis ka konkurentsi ja sooritustahet üles ei piitsutataks.