Elatist maksab mees meie lastele kenasti igakuiselt, miinimumsummas küll, aga abiks seegi. Ise töötan ja saan suhteliselt normalset palka, netos 620eur.
Lapsed käivad ka vahetevahel isal külas, nii kord kuus ja vahel jäävad ka kaheks päevaks. Kuid alati kui nad tulevad isa juurest on nad kuidagi tossis ja pahurad, turtsuvad minuga Nüüd siis selgus, et kuna isa käib oma perega palju reisimas ja alati, kui poisid seal on olnud, on nad vaadanud neid videosid ja pilte, mis reisidel tehtud. Poisid on minu peale solvunud, et miks mina neile kusagile reisimist ei võimalda, nendega kusagil ei käi.

Isa olevat imestanud, et kas te isegi Soomes pole käinud, et kas Rootsis ka mitte, Lätis, Leedus — et mida see ema ometi mõtleb ja teie silmaringi ei avalda, et raha ju talle saadan jne..
Püüdsin poistele selgitada, et meil pole reisimine kahjuks võimalik. Kuid pojad on arvamusel, et ma lihtsalt koonerdan ja olen mingi lubjakas. Et isegi väike 6aastane poolõde on käinud kaugetel maadel, aga nemad nagu lollid istuvad kodus.

Rääkisin ka eksmehe abikaasaga. Eksabikaasaga ei ole mul kunagi võimalust otse rääkida, sest naine võtab alati telefoni ja esmalt tuleb rääkida tema abikaasale, milles asi ja siis naine otsustab, mis ja kuidas. Tavaliselt ta kuulab mu ära, räägib siis arvatavasti mehele edasi ja siis mõni päev hiljem Aannab mulle teada.

Antud juhul siis teatas mehe abikaasa, et jah, tema ka imestab, et miks ma oma poegadele ei näita maailma. Imestas veel , et mui ainult kaks last ja ei leia võimalusi, et temal ju kolm last ja saavad ka käidud. Ühesõnaga, ta soovitas leida mul mees, kes mind ja mu lapsi reisidele viiks… Et tema ei tahtnud, et tema lapsed kasvaksid nagu mingid mökud ja seepärast tegi kõik endast oleneva, et saaks korraliku pere ja normaalsed elutingimused.