Miks arvab lapse hüljanud isa, et tal on õigus kasvatusküsimustes kaasa rääkida?

 (166)
Isa ja laps
AFP/Scanpix

Ma olen nii tüdinud ja väsinud sellest, kuidas inimesed mind kogu aeg õpetavad ja juhendavad, kuidas ma peaksin oma poega kasvatama. Ma tean, et mu ema on kontrollfriik ja olen sellega juba harjunud ja ka mu kolme lapsega õde arvab paremini teadvat, kuidas mu poeg kasvama peaks, aga KÕIGE vastikum on see, et ma saan pidevalt märkusi oma poja isalt, kes ise otsustas juba aastaid tagasi, et ei taha oma lapse kasvatamisest isegi osa võtta!!!

Kui mu poeg oli nelja-aastane, jättis tema isa meid mingi kümme aastat noorema tibi pärast maha ja on selle naisega nüüdseks saanud juba uue lapse, tütre. Ta maksab meile alimente, aga kohtub oma lapsega võib olla 1-2 korda aastas, kui on vaja jõuludel ja sünnipäeval head nägu teha. Ta pole ühekski nädalavahetuseks last enda juurde võtnud, ta pole teda hoida aidanud, kui laps on haige ja ei mina ega mu ema saa enam töölt puududa, teda ei huvita lapse kooliasjad, ta ei tea isegi, mis on ta poja lemmikraamat, -film või parima sõbra nimi! Küll aga on talle VÄGA oluline, mis trennis poiss käib, kui hästi ta koolis õpib ja milline soeng talle lõigatud on!

Poisil oli hiljuti sünnipäev ja isa võttis ta päevaks enda juurde. Nad käisid koos väljas ja mänguasjapoes, mis on iseenesest tore, aga esiteks nägin juba alguses, et ega poiss väga seda päeva oodanud. Isa aga arvab, et kui ta pole pole üheksa kuud oma last näinud, siis laps on jube rõõmus ja õnnelik ja veel tänulik ka, et näed, issi viis mind mänguasjapoodi ja ostis mulle lego! Poeg toodi mulle tagasi nii, et sain vaid kolm märkust. “Poiss tuleks juuksurisse viia.” “Miks ta kella öelda ei oska?” “Miks ta ütles, et võib kodus juua limonaadi nii palju kui tahab?” Ja nii on olnud IGA KORD! Kui ta leiab aastas mõne päeva, et oma lapsega aega veeta, peab ta end kohe suureks lapsevanemaks. Eelmisel aastal oli meil kõva tüli selle üle, kuhu trenni laps panna. Mina tahtsin võrkpalli, tema jalgpalli ja nii me tülitsesime, kuni lõpuks ma saatsin ta kõige otsesemas mõttes pikalt ja panin poisi hoopis kergejõustikusse.

Mul lähen närv mustaks IGA KORD kui ta meie lapse suhtes mingi märkuse teeb. Ma olen üksinda last kasvatanud juba neli aastat ja ainus, mida ma mehelt saan on raha. Ta ei küsi kunagi lapse käekäigu kohta ja kui, siis sunnitud viisakusest. Ometi on tal nii palju öelda, kui miski on tema arvates valesti. Ma tahaksin teada, kuidas teised üksikemad hakkama saavad? Kui mees on minu ja lapse maha jätnud, siis ma põhimõtteliselt kasvatan last nii, nagu MINA tahan. Kas teistel on ka nii?