Miks ei või naine pärast pulmi paksuks minna?
Kõik algas nagu muinasjutt
Kohtusin oma mehega ühiste sõprade kaudu ja koos väljas käies leidsime teineteist ning armastus lõi lõkkele üsna ruttu. Enne, kui arugi saime, hakkasime õnnelikult koos elama. Vaatamata oma kolmekümnele eluaastale tundsime end nagu noored ja teismelised armunud. Meil jagus silmi vaid teineteise jaoks ja ei möödunud päevagi, mil ta poleks mulle mõnd ilusat komplimenti teinud.
Aasta pärast kooselu algust palus ta mu kätt. Olin seitsmendas taevas! Olin leidnud mehe, kes mind armastas ja tõeliselt õnnelikuks tegi. Pulmad olid imeilusad ja mehe sõbrad ei jõudnud teda nii ilusa naise "võrku püüdmise" eest ära kiita. Olin uskumatult õnnelik! Ees seisis kaunis kooselu hea mehega.
Elu muutus mugavamaks
Pärast pulmi muretsesime mehega suurema elamise. Peagi pärast seda otsustasin poole koormusega tööl käia, et mul oleks rohkem aega meie uue pesaga tegelemisega, pealegi lubas mehe sissetulek mugavalt ära elada. Kui olin mõned kuud tööl käinud, otsustasin edasi üldse kodust tööd teha ja vaid mõned korrad kuus kontorisse ilmuda. Siis hakkas enese eest hoolitsemine vaikselt ununema. Kadus ju põhjus end hommikul korralikult üles lüüa ja viisakalt riidesse panna - kes mind ikka näeb, kui ma kodus töötan? Mehe tööpäevad olid samuti pikad ja enda jaoks ma end mukkima ei hakanud. Nii vahetusidki kitsad seelikud vanade dressipükstega keska ajast ja tavapärasest koolutatud soengust sai umbes selline krunn nagu Väike Myl. Enne kui arugi sain, oli mu stiil selline, mis Zenja Fokini silmi punnitama paneks. Aga et mees midagi ei öelnud ja meil oli koos ikka mõnus kudrutada, ei arvanud ma, et sellest midagi halba on, et ma end veidi "mugavamalt" tunnen.
Rasedus muutis kõik
Umbes kolm kuud pärast koduseks jäämist jäin ma lapseootele. Rasedus kulges muretult, kuid ma olin pidevalt näljane ja sõin igasugust rasvast toitu ja magusaid saiakesi rohkem kui kunagi varem. Kuidagi õnnestus mul rasedusega juurde võtta 35 kilo, millest pärast poja sündi kadus vaid kümme. Kuna lapsega oli nii palju tegemist, ei olnud mul aega trenni minna või tervislikke toite valmistada. Niisiis ei kadunudki ülejäänud kilod kuhugi ja minust oli saanud saleda figuuriga naise asemel ümar ja rõõsa emme.
Tajusin, et mu abikaasale ei istu see stiili- ja kaalumuutus, kuid et ta oli üks südamlikumaid mehi ja ma olin talle kinkinud ilusa ja terve poja, ei öelnud ta kunagi midagi. Aga naine tunneb, kui ta mees teda enam nii ei vaata nagu enne. Paaril korral isegi mainisin talle mokaotsast, et kui laps suuremaks saab, siis teen trenni, kuid me mõlemad teadsime, et see oli rohkem niisama ja vabanduseks öeldud. Poeg võttis kogu mu aja ning oli üsna kehv magaja, nii et mul ei jäänud iseenda jaoks hetkegi. Kui laps magama jäi, olin ise nii väsinud, et tegin samuti uinaku.
Nüüdseks on laps kahene ja suhted mehega ebamäärased. Elame koos ja armastame teineteist, kuid kunagisest intiimsusest jääb puudu ja kunagine vapustav seks on asendunud nähtamatu piiriga voodis. Ta armastab oma poega ja ei käi „komandeeringutes", kuid tean, et ta on õnnetu, et ma pole enam päris see naine, kelle kätt ta palus.
Kuid kaalust alla võtta ei olegi nii lihtne ja ega ma tegelikult väga viitsi ka. Raseduseelse figuuri nimel nägin ränka vaeva, treenisin korralikult ja valisin hoolikalt, mida suhu pistan. Nüüd aga olen lubanud endale ka paremaid palasid ja õhtuseid teleka ees koogisöömisi. Väga mõnus on! Varem ei tulnud see kõne allagi.
Ja aeg-ajalt ma vihastan - miks on nii, et abielumehed võivad südamerahuga endale õllekõhu kasvatada ja selle üle uhkustki tunda, kuid naised peavad isegi pärast sünnitust olema supervormis? Mu iseloom ei ole muutunud, olen endiselt see naine, kellega ta abiellus! Miks siis minu kehakaal nüüd äkki meie suhtes nii suureks probleemiks on tõusnud?
