Miks kaitseme end omaenese laste eest

Küllap on sinugagi juhtunud, et vaidluses oma lapsega asud meeleheitlikult kaitsma oma õigust, kuigi sügaval sisimas tunned, et sul ehk polegi õigus. Nii töötavad psühholoogilise kaitse mehhanismid.

Kelle eest need mehhanismid siis kaitsevad? Tuleb välja, et meie endi laste eest! Eks igaühel meist on olemas ettekujutus oma „unistuste lapsest“. Ning kui meie reaalne poeg või tütar sellele ettekujutusele ei vasta, siis püüame oma pettumuse peitmiseks teda kõikide võtetega n-ö õigesse vormi suruda. Just siin tulevadki mängu kõikvõimalikud kaitsemehhanismid.

Tänu psühholoogilisele kaitsele säilib meis ettekujutus iseendast kui „ideaalsest lapsevanemast” ning ei lase meid meie endi silmis halvas valguses näidata. Me paneksime otsekui roosad prillid pähe, mis meie maailma mugavamaks ja meeldivamaks muudavad.

Loomulikult ei tee me seda nimme. Taolised kaitsemehhanismid on osa meie psüühikast. Need käivituvad alateadvuslikult igas olukorras, mis ähvardab meie „mina” psühholoogilist heaolu.

Ema kalduvus unustada

Küllap on sinulgi juhtunud, et oled küll lapsega ebaõiglaselt käitunud või teda solvanud, kuid unustad toimunu väga kiiresti. Võib unustada kogu loo, võib unustada ka oma üksikud sõnad või tegevused — enamasti kõige solvavamad ja ebameeldivamad.

Laps ütleb: „Ema, kas mäletad, kuidas sa mind petsid?” Ema aga vastab talle: „Mis sa nüüd, kuidas ma saaksin sind petta?” Ning asi pole üldsegi selles, et ta jätkab petmist, vaid selles, et ta on tõepoolest unustanud. See tähendab, et ta on mälestuse oma kasvatuslikust apsakast mälust välja tõuganud.

Seda ei saa olla!

Laps sai koolis või lasteaias pahateoga hakkama. Õpetaja või kasvataja räägib sellest meile, meie ei taha aga seda uskuda. Me ju teame, et meie laps millekski selliseks üldse võimeline ei ole.

Vahel nimetatakse seda pimedaks armastuseks või lihtsalt vanemlikuks pimeduseks. Psühholoogia kutsub sellist kaitsemehhanismi eitamiseks. See aitab meil säilitada ettekujutust oma lapsest kui heast võsukesest, kes pole võimeline halvasti käituma.

Sina… oled mina

Me projitseerime lapsele oma isiklikud hirmud, harjumused, soovid, vahel ka mingid meis peituvad omadused, mis on meile tegelikult vastuvõetamatud. Näiteks kardame pimedaid trepikodasid või vargaid. Kanname oma hirmud lapsele üle ning eeldame, et temagi hakkab vastavalt käituma — vältima pimedaid kohti või pelgama vargaid.

Või on meil soov, et laps tegeleks muusika või spordiga. Seejuures eirame tahtlikult või tahtmatult lapse tõelisi vajadusi, sest arvame, et tema tahab täpselt sedasama, mida meiegi.

Vahel aga süüdistame oma lapsi selles, mida enda juures märgata ei taha. Näiteks lohakuses, samal ajal kui meie enda köögis ei valitse just hiilgav kord. Me omistame lapsele selliseid jooni, mida me endis näha ei soovi, ning sel moel otsekui vabaneksime neist omadustest.

Ja mina… olen sina!

Teine sarnane mehhanism on samastumine. Me otsekui paneksime võrdusmärgi enda ja lapse vahele. See võib olla soovide ja vajaduste või siis kogu isiksuse samastamine. Lapse kõikvõimalikesse saavutustesse suhtume kui oma isiklikesse, ning igasugused last tabanud ebaõnnestumised kanname valmilt enda arvele.

Samastumise abil saame koos lapsega tasa teha oma mitte just kõige õnnelikuma lapsepõlve, realiseerida oma lapseea unistusi ja vajadusi. Näiteks tahtis isa kunagi saada kuulsaks muusikuks, kuid ei saavutanud edu. Nüüd aga, kui tema enda laps tegeleb muusikaga, tekkis isal äkitselt teine võimalus. Nii võtabki ta oma lapse edu kui iseenda edu. Kui aga last tabab läbikukkumine, saab sellest valulik löök isa enesehinnangule.

Laps kui piksevarras

Juhtub ka seda, et tulnud koju halvas tujus, valame oma viha lapse peale. Piisab kõige väiksemast põhjusest (ei viinud õigel ajal prügi välja, pani raamatu valesse kohta), et maandada kogu oma pahameel tema peale. Seda mehhanismi nimetatakse kohatäiteks. Ülemusele ei saa ju häbematult vastata, isegi kui seda hirmsasti tahaksime. Selle eest valame oma viha välja lapse peale…

See on ju ratsionaalne…

Vahel kipume taolist käitumist lapse suhtes päris nutikalt õigustama: talle tuleb see ju ainult kasuks. Vanemad kalduvad üldse oma käitumist õigustama väitega, et see on kasulik. Seda isegi siis, kui teavad, et see tekitab lapses hulga ebameeldivaid tundeid.

Me võime sundida last tundide kaupa vihiku taga istuma, seni, kuni ta oma väriseva käega ei suuda enam ühtegi tähte korralikult kirjutada, ning lohutame end mõttega, et hiljem ta vaid tänab meid selle eest. See meetod aitab meil ratsionaliseerida, põhjendada ning õigustada igasugust käitumist oma lapse suhtes ning olla veendunud, et sellest on võsukese kasvatamisel vaid kasu.

Kaitse kaitsete eest

Need psühholoogilised kaitsed võivad mängida nii positiivset osa meie elus, säilitades jaatava enesehinnangu ning kaitstes meid liigse muretsemise eest, kui ka negatiivset, muutes meie suhted oma lastega keerulisteks.

Kuna paljuski on selles süüdi meie alateadvus, on end väga raske kontrollida. Kui aga pisutki mõistsid, mis sinu vanemlikku käitumist siiani ühes või teises olukorras dikteerinud on, siis oskad seda endale ka teadvustada. Teadvustamine on aga esimene samm muutuste poole.