Siin pole sugugi tegemist mureliku lapsevanema või õpetaja kaebekirjaga AD 2009. Ei, tegu on Antiik-Kreeka filosoofi Sokratese kirjutisega umbes 2400 aastat tagasi. Miski pole muutunud. Kas see teadmine teeb meid rahutuks, rahulikuks või jätab ükskõikseks? Kas see on leppimise, allaandmise või hoopis muutmise ja muutumise koht, küsib Ramo Pener Eesti Ekspressis.

Inimese põhiolemus pole pärast pattulangemist Eedeni aias muutunud. Selles osas püüab meile humanistlik psühholoogia puru silma ajada. Aeg oleks silmad, kõrvad ja süda avada kasvatus- ja kasvamistegelikkusele. Vastandumine, distantseerumine ning eitamine midagi ega kedagi ei muuda.

Autoriteet, kord ning korraaustus on minetanud oma väärtuse ja tähenduse nii perekonnas, koolis kui ka ühiskonnas. Kas tõesti peavad kodu, lasteaed ja kool olema kasvulavaks luksusejanu ning võimuiha rahuldamiseks? Kui kodust ja koolist saab eriliiki konkurentsi kasvulava, siis vaimne, emotsionaalne ja sotsiaalne pool jäävadki kujunevas isiksuses välja arenemata. Meist kujunevad vaid erinevate hüvede tarbijad ning kasvatajad.

Käsitledes lapse arengu- ja kasvukeskkonda, peaksime loobuma ükskord ja lõplikult totalitaarrežiimide poolt monstrumiks moonutatud terminoloogiapaketist, kus ainuüksi juba autoriteedi ja distsipliini mainimine seostub lapse ahistamisega ning arengu tõkestamisega. Distsipliin ja enesedistsipliin on kasvatuse (kui terviku arenemise) nurgakiviks. Kahjuks paljude vanemate (ja mitte ainult) jaoks kehastab distsipliin endas kõike taunimisväärset, nõukogulikku ning isiku arengut kahjustavat. Kui vabaduse eelduseks on kord ja korraaustus, miks siis paranoiliselt karta teatud (sisemist ja välist) sundust, allumist, kuuletumist, piiramist, loobumist, teatud ihade allasurumist, empaatiat, ligimesearmastust ning teistega arvestamist? Humanistlikel psühholoogidel pole mõtet siinkohal opereerida ja manipuleerida vabaduse kui kõikelubatavusega ning isiksusega, kelle toimimise põhimotiiviks on heatahtlikkus ning eneseohverdus kaasinimese heaks. Kahjuks see nii ei ole, mistõttu stardipositsioonil olles on vaja seada, põhjendada ning hiljem kontrollida erinevaid piire ning piiranguid. Kaoses ei arene keegi ennast ja teisi austavaks subjektiks, vaid hoopis ennasttäis despoodiks, kes juhindub oma elus põhimõtte järgi: „Mina ja maailm; ning „pärast mind tulgu või veeuputus."