Miks nimetavad täiskasvanud inimesed teineteist emmeks ja issiks?
Minu arusaamist mööda kutsutakse emmeks ja issiks ehk emaks ja isaks oma vanemaid. Kui 40aastane mees hõikab oma naisele: “Emme, palun too mulle õlut!” kõlab see ikka väga veidralt. Või kui sama vana naine meelitab klubis või pubis oma kaasat: “Issi, tule minuga tantsule!” No on ju imelik?
Tahes-tahtmata trügivad siis pähe mõtted, et ju siis on neil lapsepõlvekodus armastusest tugevalt puudu jäänud ning vanemate tähelepanu ja hellust pole saadud piisavalt. Või hoopis hullem variant — nad ehk arvavad, et see on nunnu ja armas?
Mul on teile uudis — see ei ole nunnu ja armas. See on hoopis väga imelik. Ja eriti ebamugav on seda kuulda võõrastel. Su mees ei ole mitte sinu, vaid su lapse issi. Sinu issi on tõenäoliselt hoopis see mees, kelle süles sa lapsepõlvepiltidel istud ja kel nüüd juba natuke rohkem halli karva juustes. Aga kuidas sa teda siis nimetad? Ka issiks? Sul on kaks issit???
Selle suure issitamise ja emmetamise tulemusena ei tea paljud lasteaialapsed oma vanemate nimesid, sest nad lihtsalt ei ole neid kunagi kuulnud. Aa, ja veel üks asi — paljud lapsed ei tea ka oma nime, sest neidki hüütakse kodus “tibuks” või “pojaks.” No ei ole normaalne. Kui sa tahad oma last kutsuda “tibuks,” siis mille k****i pärast sa talle sünnitunnistusele ja passi teise nime kirjutada lased?
Olge paid, nimetage oma lapsi ja oma elukaaslasi ikka õigete nimedega. Ja kui nunnutamine absoluutselt hädavajalik on, tehke seda palun kodus, mitte avalikult.
