Laps on hea

Alustuseks kaks suurepärast teaduse poolt tõestatud uudist.


  1. Mida varem demonstreerib laps oma valetamise oskust, seda kõrgem on ta intelligents.

  2. Kui ta valetab veenvalt, on see märk suurepärasest sotsialiseerumise võimest.


Esimene innustunud valetamine on kujutlusvõime arenemise tulemus ning meie kõigi elus avanevate võimaluste teadvustamine. Just sel etapil võib kuulda, kuidas laps aitas lasteaias teisi lapsi, koristas mänguasju ja … võitis võitluse dinosaurusega. Ja vanemad läksidki alt!

Sellest hetkest alates asub laps oma tegemistest rääkides valima, kas rääkida tõtt või valetada. Ja mida vanemaks ta saab, seda raskem on dilemma: kas olla aus või … hea? Ei ole võimalik ideaalselt käituda. Kui aga kahetsedes rääkida vanematele oma väikestest pattudest, on risk saada löök oma enesehinnangu pihta või koguni karistus. Mida siis teha?

Ise süüdi

Kui valetamine aina kordub ja kordub, siis on asi negatiivsete kogemuste tulemustes. Valis tõe, tunnistas üles ning sellele reageeriti nii, milleks ta valmis polnud. Ema vihastas ja läks endast välja. Käes on torm. Ja kui teemat võib pärastiseks jätta, esialgu valetades, siis lapsed nii ka teevad. Ning selliselt käituma ei pane mitte halvad kavatsused, vaid enesealalhoiuinstinkt. Sest, nagu elu on näidanud, tõtt rääkides ei lähe paremaks, vaid halvemaks.

Laps ei varja. Vastupidi, ta suurendab oma saavutusi, vahel aga ehib end lausa võõraste sulgedega. Kellele sellist valet vaja on? Talle näib, et vanematele. Sest tavaline vastamine tahvli ees, ilma õpetaja õnnepisarateta, ei tekita emotsioone. Aga nii väga tahaks ju heakskiitu kuulda. Olgu siis, et selleks tuleb veidi fantaseerida.

Vales peitub tavaliselt hirm. Üle kõige kardavad lapsed oma vanemate armastust kaotada.

Hirmud muutuvad vastavalt lapse eale. Elu läheb edasi ning sellega tuleb kohanduda. Ka täiskasvanud kardavad, ent hoopis midagi muud, nimelt heade suhete kaotust oma lapsega. Teadvustada endale ja ületada koos kõik hirmud, tähendab olla üksteisele lähemal.

Valetamine kaob, kui taastatakse usaldus. Üldiselt pole laste valetamine tragöödia, vaid põhjus näha vaeva suhete kallal. Hetke ei tohi käest lasta.

Mida öelda?

Et vähendada valede hulka, tuleb anda lapsele mõista, et teda austatakse ning kiidetakse, kui ta tõtt räägib. Ükskõik, kui kibe see tõde ka ei oleks. Lapse siirus tähendab vanematele rohkem, kui info selle kohta, et kodus on kaduma läinud eeskujulik õpilane ning selle asemele on tulnud kahemees.

„Aitäh, et ütlesid mulle”, need on sõnad, mis sobivad kõige paremini dialoogiks. Ja polegi tähtis, kas laps tunnistas ise või tuli seda kõike lausa tangidega välja tirida. Igal juhul tuleb julgustada ausat käitumist . Kõige suuremaks tasuks julguse eest tõtt rääkida on kasvav eneseaustus.

Karistus teo eest ei õpeta tõtt rääkima. Vastupidi, sunnib leidlikumalt valetama. Mida siis teha? Tuleb aidata lapsel tekkinud olukorda parandada. Kui ta oma vigu suudab parandada, siis see ongi süü heastamine.

Äärmiselt oluline on ka teadmine, et lapsi mõjutab isiklik eeskuju. Kui vanemad alailma valetavad lapse ees või loovad poja või tütrega koalitsioone, pettes üksteist, kujuneb lastel positiivne suhtumine valetamisse. Hiljem läheb see vältimatult üle kindlaks positsiooniks ning muudab nende elu väga keeruliseks.

Allikas: Dobrõje Sovetõ