Õhtul kohtutakse kodus, kus algab kiire toimetamine. Vajalike tegemistega ühelepoole jõudmiseks on loetud õhtutunnid — söögi tegemine, koristamine, laste korrastamine ja magamapanek. Kõiki neid toimetusi saadavad täiskasvanute lühilaused lapsele „Oota hetk!“, „Kohe!“, „Ma teen selle ära, siis…!“, „Mul ei ole aega!“, „Pärast!“ jne jne. Kui mitu korda õhtu jooksul me lükkame edasi hetke, et korraks oma toimetused tahaplaanile lükata ja kuulata last? Ja siis on aeg lapsel magama minna ja avastame, et me ei leidnudki seda hetke…

Kui lapsed on magama pandud, leiavad täiskasvanud heal juhul mõne hetke omavahel olemiseks — jagamiseks, päeva jooksul toimunu arutamiseks ja ehk isegi lõõgastumiseks. Selliseid hetki jagamiseks vajavad aga ka lapsed.

Teinekord ehk juba hommikuse äratuse ajal tahavad nad meile midagi tähtsat öelda, näiteks rääkida oma unenäost, jagada emotsioone. Nad vajavad seda. Täiskasvanu kohalolekut on vaja, et ennast algavaks päevaks häälestada. Et laps saaks endale „turvatundelaengu“, mille toel terve päeva emast-isast eemal olla. Üle toaukse kostuv kamandav „Ruttu üles! Ruttu, kullake, kell on palju, meil on kiire!“ ei tekita üheski lapses kindlustunnet.

Sellist hetke, kus lapsega saab vestleda, leidub ehk ka riietumise juures, samal ajal last aidates. Selle asemel, et taaskord kiirustada ja mitu korda pahandada, et miks nii aeglaselt riietumine läheb. Ja autosõidu aja päevaplaanidest vesteldes saab ka lapse juturingi haarata.

Sama oluline kui rahulik päeva algus on lapsele ka õhtul rahulik päeva lõpp. Võimalus ennast maha laadida — täiskasvanuga jagada oma päeva rõõme ja muresid. Teine kord me aga ei märkagi, et laps tahtis vestlust alustada. See hetk võis olla kohe lasteaiast tulles autosse istudes, täpselt siis kui telefon helises ja laps tagaistmelt hüüdis „Emme!“. Ja võib olla me ei märganudki seda. Aga rohkem laps õhtu jooksul ei üritagi kontakti võtta, sest tema jaoks olulisel hetkel täiskasvanu isegi ei öelnud „Oota hetk, kuni ma lõpetan kõne!“.

Detsembrikuu on aeg, mil soovitakse üksteisele kõige rohkem rahu — rahulikku meelt, rahulikku aega. Enamasti kujuneb see aga ikka aasta kõige kiiremaks ajaks. Olgu nii kiire kui tahes, lapsele on vaja iga päev pühendada tema aeg! Ja see ei piirdu ainult toreda päkapiku mängimisega, see on midagi palju rohkemat. Igal õhtul lapsele sussi sisse üllatust viies viige üks ka enda omasse — aega lapse jaoks!

Ja kui seda aega natuke on, siis ärgem unustagem lastele öelda, kui olulised nad on meie jaoks — kui väga me neid armastame!