Milleks need lapsikud rituaalid?

 (3)
Jõuluaken, mänguasjad
Corbis/Scanpix

Kas oled sinagi üks neist paljudest asistest täiskasvanutest, kes jõuludest, munadepühadest või mõnestki muust tähtpäevast väljagi ei teinud — seni kuni endale lapsed sündisid? Tjah, kuigi siiani olid vaat’ et pühade verine vaenlane…

Lapsevanemaks saades tuletatakse meelde terve hulk kombeid ja rituaale, mis päris pikaks ajaks unustusse olid vajunud. Muidugi, kui lapsed juba küsida oskavad ning pühade pidamise põhjusi pärima hakkavad, ei oskagi sa ehk täpselt selgitada, miks see nii on. See lihtsalt on nii — et on jõulud või kevadpühad — koos terve kuhja mõnusate kommetega.

Kõik vajavad rituaale

Nii see on, tegelikult on rituaalid vajalikud meile kõigile. Lastele eriti. Mitte asjata ei nõua nad ikka ja jälle seda vana tuttavat unejuttu või meeldib neile, et neid hommikuti ikka ühtmoodi kurgu alt kõdistades üles äratatakse.

Aina uuesti korduvad sündmused annavad elule mingisuguse seesmise struktuuri, pidepunktid, turvatunde. Samuti on kindlad rituaalid aluseks, millele ehitatatakse üles mina- ja meie-tunnetus. Ajaloos on ikka olnud perioode, kus vanu traditsioone on üritatud maha suruda mingite uute ja sageli võõrapäraste reeglitega, kuid mõne aja möödudes pöörduvad inimesed tagasi vanade kommete juurde. Sest see on vajalik.

Igapäeva rituaalid

Ilma, et me seda endale teadvustada oskaksime, kujundame me praktiliselt terve oma päeva vastavalt mingitele rituaalidele. See algab tõenäoliselt mõnest väga lihtsast harjumusest — kombest enne hommikuse ajalehe sirvimist pool tassitäit kohvi sõõmhaaval alla neelata või siis hoopis pühapäevast koos pannkookidega.

Ehk on teil aja jooksul välja kujunenud mõned päris omad rituaalid — sinu ja laste vahel näiteks. Võib-olla algab hommik pisipõnni suurde voodisse pugemisega või aitab mõni eriti oluline kaisuloom igal õhtul magama jääda. Kõik sellised asjad ongi tegelikult rituaalid, suuremad või väiksemad.

Ka täiesti tavaline argipäev võib tänu rituaalidele laste jaoks palju meeldivamaks kujuneda. Kõik see, mis regulaarselt kordub ning vastavalt tavapärasele mustrile kulgeb, on laste jaoks kergemini aktsepteeritav. Niimoodi on võimalik ka mitmeid pereelus vajalikke reegleid ja igapäevaseid pisikohustusigi rituaalideks muuta. Olgu selleks siis midagi, mis hommikuse ärkamise kuidagi toredamaks teeb või siis nipp, mis lapsed vastuvaidlemata ning rõõmuga õhtul voodisse sunnib pugema. Tüütust kohustusest saab lapse jaoks hoopis põnev sündmus, millest mingi hinna eest ilma ei tahaks jääda.

Kaunid kombed

Tänapäeva kiirus ei jäta kahjuks puutumata ka traditsioone ning küllap läheb tormates nii mõndagi kaotsi, ka pidulikke ja kaunimaid tavasid. Otsast alata on iga kord raske ning pole siis ime, et argipäevast “pidupäeva” jõudnuna paljud meist end ebakindlana tunnevad — kogu see pidulikkus on kuidagi võõras, puudub harjumus “pidu” näha ja tunnistada. Küllap on see ka üks põhjusi, miks mõned meist iga lähenevat püha järjest suureneva närvilisusega ootavad, kui ometigi on kõik väga lihtne.

Perekonda liitvate traditsioonide raudreeglite hulka peaksid kuuluma järgmised kolm lihtsat asja: ühine söömaaeg, pidulik ja hubane valgus (küünlad) ning lilled, mis sümboliseerivad suurepäraselt pühadele häälestumist. Kasuta tihedamini neid pealtnäha lihtsaid asju ning argipäev muutub ühe liigutusega pidupäevaks.