Millest nad küll tehtud on?
Miks tuleb poistele pöörata palju suuremat tähelepanu, kui seda seni tehtud on? Autor esitab ka andmeid noorsoo probleemidega tegelevate Kanada spetsialistide uurimistöödest.
Kuigi Kanada on üks kõige edukamatest maadest, selgus uuringutest, et:
just poisid on vastutavad 90% juhtudest alkoholi ja narkootikumidega seotud õigusrikkumiste eest ning et neli viiest alaealisest kuriteo sooritanud kahtlusalusest on poisid.
Osaliselt tuleneb see probleem muidugi poiste loomusest, nende riskivalmidusest ja seiklushimust. Osalt on see aga tingitud vanemate valedest arusaamadest. Nad lihtsalt ei kujuta ettegi, kuidas on vaja poisse kasvatada ja mida neile õpetada.
Näiteks ei pööra paljud vanemad tähelepanu sellele, kas nende poeg oskab ka oma emotsioone väljendada. Vastupidi, poistele õpetatakse kõiki solvumisi ja pisaraid endasse peitma.
Vastavalt harjumuspärastele stereotüüpidele peab mees olema väljapeetud ja tasakaalukas. Erinevalt naisest ei tohi ta endale lubada kapriise ega pisaraid. Nii lämmatatakse emotsionaalsuse areng. Enamikes kultuurides, nii kaasaegsetes kui ka iidsetes, piiratakse nutmist karmilt vanusega. (Ära nuta, sa oled juba täiskasvanu! Mis sa pillid, nagu tüdruk!).
Tänapäeval on psühholoogid ühel meelel selles, et poiste emotsionaalne suletus tekitab neis psühholoogilisi probleeme. Kõige teravamalt seisavad need probleemid teismeliste ees, kuna pärsitud emotsionaalsus on takistuseks eneseleidmisel ning eakaaslastega suhtlemisel. Püüd alati ja kõikjal esineda jõupositsioonilt on noorukite vägivalla, narkosõltuvuse ja motiveerimata julmuse põhjuseks.
Vältimaks taolisi probleeme, soovitab professor Kon õpetada poistele teadvustama ja väljendama oma tundeid. Võid näiteks öelda pojale: „Sa tundud täna kurb“ või „Mulle näib, et oled pettunud“. Lihtne fraas, nagu „Ma ehmusin, aga sina?“, võib aidata poisil oma isiklikke tundeid väljendada. Tarvis on last rohkem kuulata ning arendada tema emotsionaalset sõnastikku, eriti teemadel, mis puudutavad selliseid emotsioone nagu hirm ja ärevus.
Põhilised vead
Pedagoogidel on väga lihtne rääkida, mida ja kuidas tuleb lastele õpetada. Sotsioloogid aga, lähtudes maailmast, kus kaasaegsetel poistel tuleb elada, teavad paremini seda, kuidas poisse ei tohi kasvatada.
Siinjuures annab professor Kon lapsevanematele mõningad soovitused.
1. Ära püüa poisist „tõelist meest“ teha.
Kõik tõelised mehed on erinevad. Võltsid on need, kes teesklevad, et on „tõelised“. Andrei Sahharov ja Arnold Schwarzenegger on samavõrra sarnased, kuivõrd Carmen sarnaneb kangelasemaga. Aita oma poisil valida selline maskuliinsuse variant, mis on talle hingelähedasem ning milles ta osutub edukamaks…
2. Ära kasvata temast võitlejat ja kodumaa kaitsjat.
Kaasaegse maailma ajaloolised saatused otsustatakse teaduslik-tehnilises sfääris, mitte võitlusväljadel. Kui sinu poisist kasvab väärikas inimene, kes oskab oma õiguste eest seista ning täita nendega kaasnevaid kohustusi, siis saab ta hakkama ka oma kodumaa kaitsmisega. Kui ta aga harjub kõikjal vaenlasi nägema ning kõiki vaidlusi jõupositsioonilt lahendama, siis ei oota teda elus midagi muud peale ebameeldivuste.
3. Ära kasvata temast kütti, see amet on juba moest läinud.
Peaaegu pooled loomaliikidest on Punasesse Raamatusse kantud. Inimestele jahti pidajad aga satuvad varem või hiljem Haagi tribunali kohtualuste pingile.
4. Ära õpeta teda naistest erinema.
Esiteks erineb ta nendest ju niigi. Teiseks, isegi vastu meie tahtmist, õpetavad teda „mitte plika olema“ kindlalt ja julmalt tema eakaaslased. Milleks peaksid lapsevanemad laulma selles valjuhäälses, viisi mitte pidavas kooris kaasa? Vanemad on unikaalsed ja nad peavad olema solistid.
5. Ära õpeta poissi suhtuma naisesse jõupositsioonilt.
On ilus olla rüütel. Kui aga sinu poiss osutub suhetes naisega mitte juhiks, vaid juhitavaks või puutub kokku mitte just kõige ausama konkurentsiga naise poolt, siis võib sellest välja kujuneda tõsine trauma. Mõistlikum on naises üldse näha võrdset partnerit ja potentsiaalset sõpra. Kuid suhted konkreetsete tütarlaste ja naistega tuleb üles ehitada individuaalselt.
6. Ära püüa vormida poega omaenda kuju järgi.
See ei õnnestunud isegi mitte Jumalal, kelle armastusega loodud kuju näeb üsna sageli välja õela karikatuurina tema headest kavatsustest. Vanematel on palju tõsisem ülesanne — aidata lapsel kasvada iseendaks.
7. Ära sunni poega realiseerima sinu enda täitumata jäänud unistusi ja illusioone.
Sina ju ei tea, millised ohud ootasid sind tee peal, millelt sa kõrvale keerasid. Ja kas see tee üldsegi eksisteeris…
8. Ära püüa kujutada endast karmi isa või hella ema, kui need iseloomujooned pole sulle omased.
Last ei ole võimalik petta. Teda ei mõjuta mitte abstraktne rollimudel, vaid vanema individuaalsed omadused, tema kõlbeline eeskuju. See, kuidas ta pojasse suhtub.
9. Ära usu psühholooge, kes väidavad, et poolikutes peredes ei ole võimalik kasvatada täisväärtuslikku poissi.
See kinnitus on vale. Poolikud pered ei ole need, kus puudub isa või ema, vaid need, kus jääb vajaka vanemlikust armastusest.
10. Ära püüa pojale asendada eakaaslasi, väldi konfrontatsiooni poiste seltskonnaga, isegi kui see seltskond sulle ei meeldi.
Ainus, mida sa võid teha, on üritada pehmendada sellega kaasnevaid vältimatuid traumasid ja raskusi. „Halbade sõprade“ eest kaitseb kõige paremini usalduslik atmosfäär perekonnas.
11. Ära liialda keeldudega ning võimalusel väldi konflikte pojaga.
Kui sinu poolel on jõud, on tema poolel aeg. Kiire võit võib kergesti muutuda pikaajaliseks kaotuseks. Kui sa aga murrad tema tahte, siis olete mõlemad kaotajad
12. Ära mitte kunagi kasuta kehalist karistust.
See, kes lööb last, demonstreerib oma nõrkust, mitte jõudu. Illusoorne pedagoogiline efekt tekitab pikaajalist võõrdumust ja viha.
13. Ära püüa pojale peale sundida konkreetset tegevust ja ametit.
Selleks ajaks, kui tema asub langetama enda jaoks vastutusrikast valikut, võivad sinu eelistused olla moraalselt ja sotsiaalselt vananenud. Ainus tee on varasest lapsepõlvest alates mitmekesistada lapse huvisid, et tal oleks võimalikult lai valik variante ja võimalusi.
14. Ära liigselt panusta eelkäijate kogemustele.
Normatiivsed ettekirjutused ja pedagoogiline praktika pole mitte kunagi ja mitte kusagil üksteisega kokku langenud. Pealegi on elutingimused muutunud. Mõningad kasvatusmeetodid, mida varem peeti kasulikeks (isegi peks), on tänasel päeval vastuvõetamatud ja ebaefektiivsed.
Allikas: Domašni Otšag, 2’2010
