Minevikupained ja meeletu häbi

 (46)
Minevikupained ja meeletu häbi
Foto: Ilmar Saabas

Liina* (26) ema oli alkohoolik, ja õest, kellega koos nad lapsepõlve pikkadel õhtutel aknal ema ootasid, on saanud prügikastidest pudeleid korjav asotsiaal. Selleks et eluga edasi minna, on Liina leidnud suurimat toetust Alkohoolikute Täiskasvanud Laste rühmast.

Ma olin nelja-viieaastane, kui sain esimest korda aru, et mu ema on alkohoolik. Olime õega kahekesi kodus, väga pikalt üksi ilma vanemateta. Isa oli ilmselt tööl või maal ja ema oli jooma läinud. Ootasime teda aknal, käisime teda otsimas, aga ei leidnud. Naabrid tulid meid vaatama ja haletsesid.

Me nutsime õega kogu aeg, meeletult. Mu teine lapsepõlvemälestus on hirm, hüljatus ja häbi. Kogu mu olemus oleks kui häbiga seotud. Oli ju minu ema teistsugune kui teiste laste emad, kuigi teadsin ka kodusid, kus oli olukord sama hull. Selliseid peresid on paraku palju ja see on tõsine probleem.

Ema kaotas asju ega tulnud koju, ta lamas tihti trepikojas või tänaval. Ta oli täiesti ettearvamatu. Ta ei olnud vägivaldne, vaid mõnel harval korral loopis asju. Pigem kadus ta ära, ka nii-öelda vaimses mõttes.

Sõitsime kord maalt rongiga koju. Tavaliselt hakkaski ema juba sõidu ajal jooma, ja tookord kadus ta ka ära. Tulime õega kahekesi rongilt maha — olin siis vast kümnene ja oskasime ise koju minna. Ema oli veel kolm päeva kadunud. Mul on siiani meeles jube surmahirm — äkki temaga juhtus midagi, äkki on ema surnud?

Seotud lood:

Me elasime vaeselt nagu alkohooliku pered ikka, sest alkohoolik kas kaotab raha ära või joob selle maha. Algul võttis ema viina, veini jms. Aga enne surma jõi juba ka odekolonni ja süütevedelikku ning kogused aina suurenesid. Tal olid omad joomakaaslased.

Muutusin nähtamatuks

Kui me väiksemad olime, jõi ema vähem, olles vahepeal ka kaine. Kui me haigeks jäime ja keegi juhtus kodus olema, siis meid ikka aidati ja raviti. Kuid oli ka kordi, mil olime täiesti üksi.

Ma ei mäleta, et meil oleks sünnipäevi peetud. Vanavanematelt saime vahel mõne paki, aga ka vanaisa oli alkohoolik. Sealt hakkaski see haigus “levima”  emal endal polnud armastust kuskilt võtta ja ta ei saanud seda ka meile anda.

Ajakirja värskest numbrist loe:
  • Maailma edukaima modelli Gisele Bündcheni eksklusiivintervjuu;
  • Kuidas eesti tüdruk Brasiilias mehele läks;
  • Ukraina amatsoonid — naised, kel on meestest kõrini;
  • Sissevaade sõprusesse — Eesti tuntud inimesed räägivad, mis neid üksteises paelub;
  • Uuestisünd pornotähest pastoriks;
  • Äärmuslikud ökoistid;
  • Mood: Ihutooni maailm, naturaalne suvegarderoob;
  • Ilu: Kaunim keha lihtsate lahendustega;
  • Optimism — kriisivastane vaimne seisund;
  • Tegelikult ei oska ma siiani kuidagi käituda, kui kellelgi on sünnipäev. Ma ei saa aru, mida sel päeval tähistatakse… Ma alles õpin neid asju. Meie kodus valitses pühade, jõulude ja uusaasta ajal täielik kaos. Ema oli joonud ja lamas kuskil trepikojas, kedagi ei olnud kodus, kedagi aeti taga jne.
    Ma ei tea, kas koolis teatigi seda — õppisin hästi ja minuga probleeme polnud. Kuigi koju minnes ei teadnud ma kunagi, mis seal jälle ees ootab.
     
    Alkohooliku laps võtab endale tihti nähtamatu lapse rolli — sind ei olegi nagu olemas. Oled omaette omas maailmas, sest nii on turvalisem. Kui mul oli valus või keegi mind kiusas, siis ei rääkinud ma sellest kellelegi, nutsin üksi oma nutte. Nägin, et alkoholism võtab peres nii palju ruumi, et minu jaoks polnud seal kohta.

    Justkui miiniväljal

    Mu isa on tore ja sõbralik inimene, kuid ta lihtsalt ei suutnud ema joomisega toime tulla. Kui peres on alkohoolik, jäävad haigeks ka need inimesed, kes ei joo. Isast sai kaassõltlane. Nagu minustki. Võib-olla on kaassõltuvus isegi keerulisem sõltuvus kui mõni muu, sest ta esineb väga varjatult.

    Isa püüdis peret koos hoida, ja tema kõrvalt õppisin, et see ongi normaalne — alkohoolikut pidevalt päästa, valvata ja kontrollida. Mingis mõttes valis isa mind oma vaimseks partneriks. Arvatakse, et see on leebem variant kui seksuaalne ahistamine, aga vaimne vägivald jätab pea samasuguse haava: laps ei saa olla laps. Sa pead välja mõtlema lahendusi, kuidas pereelu võiks toimida, kuidas ema kontrollida vms.
     
    Naise rollis oli mulle eeskujuks kaootiline ja täiesti ettearvamatu ema, kelle kombel võin minagi vahel seosetult käituda, kuigi ma ise pole kunagi joonud. Seda juhtub siis, kui mineviku õudused mõne väikese ajendi peale välja ilmuvad. Nagu joodikul on joomatsüklid, on minul emotsionaalsed tsüklid, mil ma kas laman voodis või käin toas edasi-tagasi, ma ei ole ümbritsevaga kontaktis. Tahan ühtaegu nii õue minna ja ringi joosta kui ka paigal olla. Vahel on tunne justkui miiniväljal — kunagi ei tea, mis tunne minevikust võib üles sulada ja mis tugevusega see on.

    Õde on omadega põhjas

    Mu aasta nooremast õest, kes võttis juba lapsena endale tähelepanu püüdmiseks patuoina rolli, sai hiljem alkohoolik. Nüüdseks on ta omadega päris põhjas. Ta elab tänaval ja korjab prügikastidest pudeleid.
    Õde on olnud Wismari haiglas ravil, kuid üks ööpäev ravi maksab seal umbes tuhat krooni. Mingi aeg me püüdsime talle selle raha leida, ent õde tuli välja ja hakkas jälle jooma.

    Mulle on palju halvasti öeldud, eriti seal majas, kus ma elan. Need inimesed, kelle peres pole sellist probleemi, ei mõista, miks mu lähisugulased koridoris lamavad. Arvatakse, et ma peaksin midagi tegema, midagi ette võtma. Mõistab vaid see, kel on endal selline kogemus. Mida rohkem püüab pere alkohoolikut aidata, seda vähem tahab ta ise abi leida, tal polegi stiimulit, et ise elama hakata. Isa küll üritab mu õde päästa, küllap see on siis tema tee…

    Samas pole mul sugugi kerge mööda minna, kui ma näen õde tänaval kerjamas. Kuigi ta ei ole tegelikult hooletusse jäetud — ta teab, kust ta soovi korral abi saab. See on nii suur ja raske haigus. Ma võin soovida, et ka mina ei oleks enam kaassõltlane. Kuid tegelikult pean elama selle haigusega elu lõpuni.

    Sarnane taust

    Mu ema suri kaheksa aastat tagasi alkoholimürgitusse. Joomakaaslased olid ta kaheks päevaks tuppa kinni pannud.
    Kui valu, masendus ja lein muutusid nii suureks, et ma ei suutnud enam tööl käia, läksin psühhiaatri juurde. Tööl tuli tihti nutt või vihahoog peale, kuid klienditeenindajana nii ju ei tööta.

    Psühhiaatrilt sain abi, aga mitte nii palju, kui mind on aidanud kaks eneseabi rühma — algul Al-Anon (alkohoolikute lähedaste tugigrupp) ja ATL (alkohoolikute täiskasvanud laste rühm). Esimene keskendub sellele, kuidas eralduda alkohoolikust ning teine õpetab kohtuma iseendaga. ATL ei võta ära mu valu või leina, küll aga toetab mind mu teekonnal. Ja minu jaoks on oluline, et koos käivad inimesed, kes on kogenud sama. Mul on siin turvaline. Keegi ei tõrju sind eemale, kui sa kardad imelikke asju. Me räägime neist. Mu kõige lähedasemad sõbrad ongi siin, ATLis, ja nüüd saan juba kasulik olla uutele, kes me gruppi tulevad. Annan edasi seda, mida ma ise olen saanud.

    Kaassõltlased leiavad abi:
    ATL — Alkohoolikute Täiskasvanud Lapsed
    Kodulehekülg: www.hot.ee/atlaps/
    Tel 5371 8909

    AL-ANON
    Kodulehekülg: www.hot.ee/alanon/
    Tel 5669 8944 (eesti rühm); 5679 0024 (vene rühm)

    Esimene tunne, mis minust siin välja tuli, oli häbi. Algul ma ainult kuulasin teisi, sest mul oli kogu aeg nii häbi, et ma ei suutnud rääkida. Kui keegi midagi küsis, tahtsin ära minna. Kuid häbi on siiani, häbihood. Mõnikord tuleb lapsepõlve vana häbi mulle suure koormana peale.

    Tänu programmile olen mõistnud, et ma ei saa elada oma õe elu. Samas pole see üldse kerge, ma ikkagi tunnen ka endal süüd — peaksin teda aitama. See programm õpetabki vabaks laskma.
    Kuigi olen käinud ATLis selle asutamisest peale, kuus aastat, igal nädalal vähemalt korra, tunnen end siiani sageli pahasti. Miks tulevad valusad tunded ikka ja jälle, ma ju käin rühmas ja otsin abi?

    Võib-olla kulub mul paranemiseks sama pikk aeg, kui kogu selle kaose keskel elamiseks kulus. Minu jaoks ei ole kiiret lahendust. Kindlasti võib seda nimetada depressiooniks. Aga ka leinaks.

    Kardan hülgamist

    Mind veetlevad sõprade ja kaaslastena ohvri rolli omandanud inimesed — sellised nagu ma ise. Kaldun armastama neid, keda võin haletseda ja päästa. Õppisin lapsena, et asjad ei lähe ise paika, kui mina neid ei mõjuta või ei päästa. Ma kardan, et mu lähedastega juhtub kindlasti midagi halba, et nad ei saa ise hakkama, kui mina neid ei kontrolli. Võtan endale nagu jumala rolli…

    Kuna mu lapsepõlv möödus koos haigete inimestega, kes ei rahuldanud tundetasandil kunagi mu vajadusi, kardan ma väga hülgamist. See on nagu sundmõte. Teen suhte säilitamiseks kõik, et mitte kogeda valusaid tundeid. Küllap kardan paljut sellistki, mis on vaid mu peas, mille olen ise välja mõelnud.

    Üks mu pikem suhe kestis aasta, teine on nüüd natuke kauem vastu pidanud. Mu kaaslane teab mu hirme ja ta on olnud siiani väga kannatlik. Kuid klassikaliseks peresuhteks pole ma siiski veel valmis. Laste teema jääb mulle praegu kaugeks, sest olen ise alles laps ja õpin kohtuma iseendaga.

    Ma ei taha kedagi süüdistada, vaid õppida oma hirme mõistma ja neist vabaneda, oma eluga edasi minna. Keegi pole süüdi, need asjad lihtsalt juhtuvad.
    Ma olen igavene õpilane vabanemise ja tervenemise teel ning loodan õppida elama sellega, mis minuga juhtus ja kes ma olen.

    * Nimi muudetud