Miks räägitakse nii palju sünnituse raskusest, aga mitte sellest, et tegelikult on pärast seda hoopis keerulisem?
 
Minu tüüpiline päev on hetkel selline, et magan ma ärevalt ja kergelt nagu haavaleheke. Tundub, et põhiliselt kasvatan teda ikkagi mina ja isa on endale jätnud teatud privileegid käia ja olla nii nagu vanasti. Klubid kella 3ni hommikul, alkohol voolamas ojadena. Valjuhäälselt nuttes laps antakse kindlasti ema kätte.
 
Kõige rohkem tunnen puudust oma ajast, lihtsalt sellest, et saaksin käia rahulikult duši all, korrapäraselt toituda ja paar korda kuus parima sõbrannaga kokku saada, kohvi nautidam hingelt mõned mured väiksemaks rääkida.
 
Olen lapsele 100% pühendunud. See tundub loomulik, veres. Armastan seda tillukest tütarlast tingimusteta, muretsen, rõõmustan sügavalt südamest, elan tema arengule kaasa. Tunnen aga, et minu tavalisest päevast on tunne naiseks, ilusaks, atraktiivseks olemisest kadunud. Olen ema hommikul, päeval, õhtul, öösel, aga ma ihkan nii väga seda, et mees vaataks mind veel selle pilguga, et olen midagi enamat ka pärast talle tütre sünnitamist.
 
Eks aeg näitab. Eks noore ema emotsioonid on õrnad ja hirmu täis: äkki ma ei saa hakkama?! Äkki  jään lapsega üksi? Äkki läheb kõik hästi…
 
Minu hommikud, õhtud ja ööd on nii ühesugused. Ei jõua ära oodata aega, mil jälle rohkem ka enda jaoks elada saan. Nii see titega olemise aeg on: ühtpidi ei vahetaks sa seda ega teda millegi/kellegi vastu, aga teisalt teeb unevõlg ja ebaregulaarne toitumine oma töö.
 
Kõike ilusat, sai südamel kergem!