Päikesetõusul, hetk enne haiga uksest sisse astumist seisatasin õites lõhnava sirelipuhma ees ja otsisin peopessa justkui talismaniks kaasa viieõielist.

Emaks saamise hetk muutis kõike. Vastutuse tunne, kui su äsja sündinud laps pannakse rinnale, oli minutiga mõõtmatu. Vastutus uue inimese ees jäi ja sai osaks minu elust. See oli midagi niivõrd uut, et sellega harjumine vajas õppimist ja kohanemist. Teise lapse sünniga kasvas see tunne veelgi, ent nüüd tasakaalustas seda hindamatu väärtusega emaks olemise kogemus.

On üllatav avastada endas kui naises nii vastakaid omadusi — võimet muutuda nii härdaks ja hellaks ka pisiasjadest, kui su lapsega on kõik hästi ja samas peita oma pisaraid ja leida endas jõudu olla tugevam kui raud, kui ta on haige ja vajab mu tuge.

Mäletan, et tabasin end ka varem tihti mõtlemast, kui imeline on elu ja teadlikult püüdsin leida rõõmu ja emotsioone väikestest asjadest, kuid nüüd, emana, on mu püüd seda veelgi enam teha. Et õpetada oma väikestele tüdrukutele märkama elu erinevaid värve ja tahke — seda kõike teemegi koos kasvades ja mängides, lõputult vadistades, üksteist ära kuulates, vahel riieldes, siis jälle leppides ja andeks paludes.

Olen õppinud vabanema süümepiinadest, kui ei torma kohale iga hõike peale ehitama patjadest lossi või lahutama laste omavahelist jagelemist, kui mul on käsil söögitegemine või tubade koristamine. Pigem näen selles võimalust õpetada neile, et tolmuimeja vajab nupulevajutamist ja ja ei ole olemas lauakest, mis end ise kataks.

Ma ei jäta end ilma rõõmust, kui tuleb tuhin midagi hobikorras meisterdada. Tean, et, et hea tahtmise korral on kõikide tegevuste juures võimalik lapsi kaasata. Jah, vahel puhastan veel hilisel õhtutunnil värvipritsmeid ustelt ja põrandalt, kui noored kunstnikud on pintsliga hoogu sattunud. Kuid see kõik on seda väärt, kui vaatan tervet karbitäit meisterdusi, mida koos oleme teinud ja meenutan meie vestlusi, mida loomingulistel hetkedel jaganud oleme.

Usun, et kui igas päevas on piisavalt kallistusi ja head sõna, siis mööduvad ka jonnihood, mis väikese inimese kasvamise juures lahutamatu osa on ja mis aegajalt ema kannatuse proovile panevad.

Ma olen õnnelik, sest usun, et olen oma lastele hea ema. Kuid kindlasti on see nii ka tänu abikaasale, kes tihti väljendab end sõnade ja pilguga, mis ütleb, et ta hindab ja usaldab mind kui naist ja oma laste ema.