Minu päev emana: kuidas jaotada aega lapse, töö ja täiskoormusega õppe vahel?
Ma olen õnnega koos, et mu tütar on nii tugev ja iseseisev. Tõsi, nagu laps ikka, tahaks ta kogu aeg minuga mängida, aga ta saab aru, kui ma ütlen, et ma teen ühe asja lõpuni ja siis mängime.
Mu elu on üks suur planeerimine ja logistikaülesannete täitmine. Hommikul kell 7 on äratus. Reaalselt ärkan alles 7.20, panen riidesse ja äratan lapse. Siis viin ta lasteaeda ja poole üheksast olen tagasi kodus — ma nimelt töötangi kodus. Mul on oma väike firma ja mu töökoht ning kodu asuvad ühel aadressil. See on parim variant emale, sest siis ei pea ma kunagi haiguslehti võtma, kellegi ees vabandama, lömitama või pugema. Olen iseenda aja peremees ja töötan 24/7.
Olgugi, et ettevõtjana saan oma aega planeerida juhtub tihtipeale see, et planeerin omale tööd ka ööseks. Mis mul viga öösel kodus tööd teha. Arvestades, et ma ka veel õpin täiskoormusega ülikoolis olengi oma aega planeerinud nii, et õpin koolis, bussis, raamatukogus ja kodus päeval-õhtul-öösel. Samal ajal täidan klientide tellimusi ka, kas koolis vaheajal, bussis pikemate sõitude ajal, kodus päeval või öösel. Mulle selline variant istub, sest siis on mul iga sekund päevast täidetud. Remargi korras lisan, et mu töö ja õpingud kuuluvad samasse valdkonda ning kirg antud eriala vastu ei lase mul väsida.
Emakohustusteks jäävad mul plaani järgi õhtud kella 17-23 vahel ja nädalavahetused. Kui lapsega lasteaiast tuleme saame tee peal maailma-asju arutada ja niisama lobiseda. Kodus mängime lauamänge, teeme koos süüa, vaatame multikaid, loeme raamatuid ja hetkel õpime ilma abiratasteta rattasõitu. Nädalavahetuseti käime linnas, raamatukogus, pargis kiikumas või võtame kodus midagi toredat ette. Ma arvan, et üksi last kasvatades olen kenasti hakkama saanud. Olen teinud vigu ja vahel tunnen end süüdi, et töö ja kooli peale nii suurt rõhku panen, aga tean, et see on kõik selle nimel, et teenida elatist endale ja oma lapsele, sest lapse isa aitab meid harva. Pigem saan abi alati oma vanematelt, kes on hea meelega nõus oma lapselapsega aega veetma.
Ma arvan, et tänu oma noorele eale mäletan veel oma lapsepõlve hästi ja seetõttu oskan ka lapse mõttemaailmale paremini pihta saada. Kõik mängud, mis me mängime on mul teadlikult varjatud õpingud. Kooliskäimisega olen oma lapsele eeskujuks. Ta kogu aeg küsib, et millal tema juba kooli saab minna. Seda on hea kuulda, sest selle jutu peale haaran ma härjal sarvist ja õpetan lapsele läbi mängu teadmisi, mida talle koolis nagunii õpetatakse. Ma tean ka, et laste õppimisvõime on tipus kuni viienda eluaastani. Selleks ajaks, kui nad kooli lähevad on parimad õppimisaastad möödas. See teadmine kombineerituna mu enda armastusega õppimise vastu on vast minu emaks olemise juures tugevaim külg. Muus osas on mul veel arenguruumi. Täpselt nii ongi — ma kasvan koos oma lapsega. Tema õpetab mind emaks olema ja mina teda arukaks inimeseks.
