Pärast tunnikest und, kui laps on nõus omaette mängima, saab oma asju teha. Iga minut tuleb last kontrollimas käia. Selle minutiga suudab laps tihti juba 3-4-kuuselt palju korda saata. Teise toaotsa veereda, kuskilt alla kukkuda või midagi keelatut kätte saada.

Nii võtab lihtne söögitegemine aega tunni asemel kaks, sinna juurde veel koristamine või mis iganes muud asjad, mis kodus vaja teha on. Vahepeal tahab laps veel mõned korrad süüa. Kui ta ise pudelit ega lusikat ei hoia, kulub lapse söötmisele pool tundi kuni tund. Imesta siis, et “kodus niisama istuv emme” midagi tehtud ei jõua.

Aga selleks ajaks, kui mees töölt koju tuleb, peab ometi söök valmis olema, nõud pestud ja toad korras. Ka ise tuleb mõned korrad päeva jooksul süüa, et mitte näljast päris kokku kukkuda.

Ja kui mees koju tuleb, ega siis kah puhkus ei hakka. Laps tukastab 6-7 ajal veel tunnikeseks. See annab samamoodi võimaluse natuke oma asjadega tegelda või natuke tukkuda. Aga kuna mees on kodus, ei tule tukkumisest suurt midagi välja, sest mehega tahaks kah ikka päeva jooksul natuke suhelda ja koos olla.

Kui laps üles ärkab, tahab ta varsti uuesti süüa, vahepeal tuleb temaga mängida. Kella 10 ajal jääb ta tuttu. Selleks ajaks on emme juba nii väsinud, et kustub teleka ette ära. Lootes, et laps sel öösel rohkem magab, et järgmine päev natuke erksam ja puhanum olla. Lootus sureb viimasena.

Mida suuremaks lapsed kasvavad, seda lihtsamaks nendega läheb. Seda rohkem ja kauem suudavad ja oskavad nad omaette olla ja mängida. Aga kuni lapse aastaseks saamiseni kirjeldab eelnev jutt pea enamiku emmede päevakava. Kellel kergem, kellel raskem. Veab, kui on keegi, kelle kätte laps kas või tunniks anda, et natukenegi tukkuda või rahulikult koduseid toimetusi teha. Kuid paljudel ei ole seda võimalust.

Julm on levinud arvamus: “Mis see lapsega kodus istumine siis ära ei ole!” See on tihti kurnavam kui ükskõik missugune füüsiline töö. On vahe, kas sa oled füüsiliselt väsinud, viskad õhtul diivanile ja lased end lõdvaks — või oled nii väsinud, et ei jaksa mõeldagi, rääkimata liigutamisest.

Emmede elu ei ole nii lihtne, kui tihti arvatakse. Rõõmud lapse uute oskuste jms üle annavad emmedele jõudu see päev üle elada ja järgmisele vastu minna. Ka pärast kõige kurnavamat päeva teevad mehe kallistused tuju paremaks, et homme saaks kõik jälle uuesti otsast peale alata.