Mehed kuulasid, mõtlesid, sügasid habet ja arvasid, et nad ei ole minuga päriselt nõus.
“Köök, nagu on öelnud suur mõtleja ja rahvakirjanik Kivirähk, on ju imede sepikoda,” ütles üks.
“Köögis on tore,” ütles teine ja kolmas lihtsalt ütles, et tema on alati osanud süüa teha, temale on alati meeldinud süüa teha ja kui talle kohe juurde ei valata, hakkab putru keetma.
Keetis ka.
Jah, aga miks me sinna tikume? Meenutades sedasama kolme K-d eriti ja seda, kuidas naised on meid aastaid ja aastaid puksinud välja kõigilt töödelt, mida me omaks pidasime…
“Jajah, masinakirjutajad olid alguses eranditult mehed,” ütles üks.
“Ei olnud,” vaidles teine.
“Olid küll,” kinnitas esimene, “vaata ise järele. Ja ülepea, naised võtavad üle need tööd, mis mehi enam ei huvita. Kui miski asi on värskelt leiutatud, seega uus ja põnev, mässame meie sellega, silmad põlemas, keel suust väljas. Siis tüdime ära ja laseme naised kallale. Kirjutusmasin, auto, lennuk. Need ei ole enam uued asjad.”
“Täitsa loll teooria, seega võib õige olla,” arvas teine.
Aga köök, köök, mehed, esiteks ei lase te mul kunagi lauset lõpetada ja teiseks, te üldse ei kuula mind, nurisesin mina. Olgu, see ei olnud päriselt mina, aga sinnapoole küll. Miks meile on köögis nii hirmsasti meeldima hakanud?
“Seal on tore viina võtta,” lõmpsis karvikute koor vastu ja hirnus pikalt naerda.
“Vaata, mis kõik sinu köögis on ära tehtud,” lisas üks. “Ja teiste köökides. Tore ju, kõik käe-jala juures, kui peale tahad võtta. Ja üldse. Enamasti saab suitsu teha ning naised jätavad köögis rahule.”
“Mh, jälle ronid oma plagamistega,” porises teine. “See on tegelikult maru lihtne. Me teeme ju paremini süüa kui naised?”
Kõik noogutasid ja mörisesid nõusolevalt, välja arvatud üks, kes just uue naise võtnud ja seega hästi sügavalt tuhvli all.
“Ja ongi kõik,” laiutas see teine käsi. “Kui sa tahad hästi süüa, pead seda ise tegema, mitte naistele lörtsida jätma. Nemad ju panevad asju kokku, nagu juhtub, ei nad loe raamatuid, ei, nad vehivad midagi valmis: säh, söö!”
“Feministina ütleksin, et kuna nad on tuhandeid aastaid iga päev pidanud meile süüa tegema, siis muidugi tüdib natuke ära,” nägeles kolmas vastu.
“Eri feminist,” ütles esimene.
“Mina hakkasin sellepärast süüa tegema, üheksa-aastaselt,” meenutas teine, “et mu ema ei osanud süüa teha. Tähendab, mitte et ta ei osanud, aga, jah, ta ei viitsinud nagu või nii. Keetis kartuleid, kotlet või praevorst, võikild otsa, piima, söö! Ega paha olnud, aga natuke igav… Nii ma siis hakkasin ise kokaraamatuid lugema, nii see läks.”
“Kokaraamatud on suur jõud,” noogutasid teised. “Pööravad köögiusku küll.”
Kolmas oli vahepeal teinud nägu, nagu ta mõtleks, miskit oli talle pähe tulnud.
“Päris lolli juttu tahate? Me käime köögis ürgmeheks. Me saame seal tunda ennast sellisena, nagu me poisikestena tahtsime olla. Meil on seal mänguasjad, mida me tollal tahtsime. No okei, ülekantud tähenduses…”
“Mitte sittagi aru ei saa,” teatas esimene. Teine tegi omakorda nägu, et mõtleb.
“Aga vaata seda sümbolivärki, mees,” ütles kolmas vastu. “Mis sul peos on, kui sa köögis ringi kargad?”
“Kokanuga,” ütles esimene. “Aa. Mõõk?”
“Tubli poiss,” huilgas kolmas. “Muidugi, kokanuga on mõõk, mida me kõik tahtsime! On ju isane tunne peal, kui võtad ja… no mul hakkasid käed värisema, kui tuli sõber külla, Gotlandi käi taskus, küll ma püüdsin seda talt pihta panna… Juba noateritamine on isane. Lõikumisest rääkimata.”
“Mingit rüütlivärki ajad,” torkas teine pisikese sapiga. “Ehkki jälle nii loll jutt, et võib õige olla. Võitleme seal köögis kurja vastu helkiva mõõgaga ning tekitame maailma häid asju juurde…”
“Lipud ja mantlid tuules lehvimas, veri helkimas liival, kuule, see on ikka tõesti loll jutt,” kõkutas esimene.
“Just. Kokanuga oli siis mõõk, põll on siis rüütlimantel…” ütles teine.
“Või eesli sadulatekk,” arvas juba kolmas.
“Ning köögirätikud on lipud, kindlasti, need, mis rüütlifilmides igal pool lagedest tolknevad.”
“Absoluutselt. Veri ja tuli, no mida ühel mehel veel vaja on? Seda me sinna kööki otsima läheme,” arutas esimene.
“Ui, mehed. Loll sümbolitsi jutt on ikka üks tore asi.”
“Selle vastu ei vaidle keegi. Kõht läks kuidagi tühjaks…”
