Mis värk selle kellaga on ehk miks sa juba ei sünnita?

Kas teie teate, mis asi see bioloogiline kell on? Kas see tiksumine on kuulda ainult teatavas vanuses naistele või on tegu Hollywoodi filmiimega? Mina olen hakanud selle kella peale mõtlema tänu kümnetele (ja ma mõtlen siiralt kümnetele) küsijatele, kes vahetpidamata uurivad, millal siis minult pisiperet oodata on.

No misasja, kellel meist see kell siis nüüd tiksub, minul või kõigil neil tädikestel, kelle arvates peaks iga vähemalt üle 21 aasta vana neiu hakkama kohe lapsi tegema?

Mida lähemale sa 30. eluaasta poole jõudma hakkad, seda tihedamaks lähevad küsimused ja viimasel ajal hakkavad kaasnema sellised imelikud pilgud ja jutuajamised sellest, kui tore on ikka veel noore inimesena lapselapsi ka näha. Misasja, mis lapselapsi? Need on küll viimased asjad, mille peale ma praegu mõtlen, kui veel endal lapsigi pole.

Asi ei ole ju selles, et ma ei tahaks lapsi, muidugi tahan. Võib-olla isegi kohe varsti. Aga võib-olla hoopis mõne aasta pärast. Aega ju on, mingi kell küll kuskil ei tiksu. Minu meelest on see laste ja bioloogilise kella jutt tihedamini nende naiste suus, kellel hetkel tugevat suhet pole. Nii kui saabub õige mees ja ühtegi takistust nagu pole, kaob ka see hirmus rutt ja valu. Kõik käib ju ikka omal ajal, aga enne seda on naised nagu lapsed kõrge kommiriiuli ees — tahaks just seda, milleni käsi ei küündi. Abiks loomulikult parv sõbralikke tädisid, kelle lapseihale peab suutma vapralt vastu seista.

Ma tean mõnda naist, kes umbes 35. eluaasta paiku endale lihtsalt lapse muretsesid. Justnimelt muretsesid. Meest kõrval pole ja üksikema elu oli teadlik valik. Ilmselt neil see kell siis ikka tiksuma hakkas. Või oli tegu lihtsalt kalkuleeritud otsusega — nüüd jõudis elus kätte see punkt, kus karjäär ja elatustase lubavad sellise suure muutuse ette võtta.

Siiski tundub, et see kellajutt on peamiselt üksikute naiste traumeerimiseks välja mõeldud. Kõik tuleb omal ajal, kellaga või kellata.