Moetendentsid perekonnaelus
Juba kaugel kiviajal, kui inimesed elasid veel sugukonniti, tekkis esimene perekonna mudel — grupi perekond. Sündinud lapsed elasid esialgu naiste grupis, hiljem aga poisid, saavutanud suguküpsuse, läksid üle meeste poolele. Ja ikkagi tekkisid vältimatult ka teatavad sümpaatiad ning suguharu liikmed valisid endile välja kõige enam meeldima hakanud partneri.
Erilisi tseremooniaid abielu sõlmimiseks vaja ei läinud. Tütarlaps astus lihtsalt noormehe juurde ning küsis, kas too oleks nõus temale toitu hankima. Nõusolek tähendas ühtlasi ka seda, et pulmad on toimunud. Selliseid suhteid võib nimetada ideaalseteks, kuna kaaslase valikut mõjutasid vaid tema isiklikud omadused. Tõsi, vaevalt et tol ajal inimesed seda tõelise õnnena tunnetasid. Liig raske oli see elu, mida nad elasid ning kõige suurema rõõm oli siiski mammuti tapmine.
Tasapisi hakati tegelema põlluharimisega ning elu muutus veidi kergemaks. Nüüd võis perepaar juba iseseisvalt toita nii ennast kui ka järglasi. Paar eraldus hõimust ning asus omaette elama. Naised olid ametis koduse majapidamisega, meeste õlul lasus toidu hankimine. Kus on aga omand, seal tekib ka materiaalne huvitatus. Nii sündis ostetav abielu.
Sümpaatia sümpaatiaks, aga mehele, kes omas rohkem, sai osaks ka kõige ilusam tütarlaps. Tihti oli maksuks maalapp, millest sai noortele alus majapidamiseks. Ostetav abielu eksisteeris kõige mitmekesisemates kultuurides ning ka päris hilistel aegadel. Iidses Babülonis peeti oksjonit, kus olid müügil abiellumisikka jõudnud tütarlapsed. Kõige ilusamat nende seast esitleti kõige esimesena ning anti mehele, kes tema eest kõige suuremat summat pakkus.
Mittu naist on siis tarvis — 3 või 1?
Aga mehi?
Meie jaoks tavapärane monogaamia ei ole olnud kaugeltki mitte alati ning mitte kõikides maades ainus abielu vorm. Peab mainima, et loomuliku valiku seisukohast on polügaamia üldsegi eelistatavam. Polügaamiat on kaks varianti, need on polügüünia ja polüandria.
Polügüünia on ühe mehe liit mitme naisega, mis on iseloomulik moslemimaadele, kus Koraan lubab mehel pidada nelja naist. Kuid ajaloos on teada ka juhus, mil polügüünia oli ametlikult Euroopaski lubatud. See juhtus XVII sajandi Saksamaal. Pärast Kolmekümneaastase sõja lõppu selgus, et mehi oli jäänud kaks korda vähemaks kui naisi. Elanikkonna endise hulga taastamiseks anti välja seadus, kus teatati, et kümne aasta jooksul võib iga mees omada kahte naist. Laste sünd oli kuulutatud kõrgeimaks moraalseks kohuseks.
Harvemini tuleb ette polüandriat, see on abielu, kus üks naine võib omada mitut meest. See toimub ühiskonnas, kus abieluealiste meeste arv ületab tunduvalt naiste arvu või siis on ette nähtud nii suured pruudilunad, et vanemad on sunnitud oma poegadele ostma ühe naise kõigi peale.
Tiibetis on maa, mis perekonnale kuulub, sageli liiga väikene, et seda poegade vahel jagada saaks. Nad peavad koos kasutama ühte maatükki ning vastavalt omama ka ühte naist. Kusjuures sellesse naisesse suhtutakse ülima austusega ning peres valitseb tavaliselt rahumeelne atmosäär.
Minu naine on minu omand?
Mitmete sajandite vältel oli pruudi neitsilikkuse küsimus peaaegu et põhiline abielu sõlmimisel. Kusjuures kõige erinevamates maades. Renessansi ajal kandis neitsilikkuse kaotanud pruut pärja asemel loori või sidus endale pähe õlest patsi. Nii teadsid kõik, et ta pole enam neitsi. Mõnedel idamaa rahvastel on senini säilinud komme, et pärast esimest abieluööd riputatakse üles vereplekkidega lina.
Vaatamata sellisele rangele moraalile, ei hoidnud neiud end mitte alati oma tulevasele mehele. Kõikidel ajahetkedel on leidunud nippe, mille abil said piigakesed oma hetkenõrkust varjata. Selsamal renessansiajastul müüdi vabalt salve, mille abil kaotatud neitsilikkust oli võimalik veidi looritada. Küllap neil oli hea minek, sest kroonikute kirjade järgi said salve valmistanud apteekrid üpris rikasteks meesteks.
Kuid abielluda neitsiga oli vaid asja üks külg. Mitte vähem tähtis oli hoida naist kõrvalhüpetest. Naise truudusetust peeti kuriteoks moraali vastu ning kristlik kirik luges sellist käitumist seitsme surmapatu hulka kuuluvaks. Et oma au kõrgel hoida, kinnitasid mehed kodunt lahkudes naistele voorusevööd. Need meenutasid kitsaid rauast pükse ning käisid lukus. Tõsi, enamasti oli naistel tagavaravõtmed, mis anti mehe äraolekul armukese kätte niipea, kui väravad mehe selja taga sulgusid. Kui aga mees sai truudusemurdmisest teada, oli karistus karm. Isegi veel XIX sajandi Prantsusmaal võidi truudusetu naisuke kuni kaheks aastaks trellide taha pista.
Kadu neitsilikkusele!
Samas leidus küllalt ühiskondi, kus naise truudusetus ei tähendanudki veel maailma lõppu. Enamgi veel, seda kiideti takka — “Neitsil on raskem mehele saada kui kahe lapsega naisel”. Meile ehk näib selline kinnitus vähe kummaline, ometi mõne Vaikse ookeani saare elanike jaoks on see täiesti loomulik. Ja mitte ainult nende jaoks.
Vanas Spartas oli naise peamine ülesanne tervete ja tugevate laste, tulevaste sõjameeste sünnitamine. Mehed olid sageli kaugel ära ning kuni 30. eluaastani elasid sõduribarakkides, naisi külastasid aga üksnes öösiti. Spartalased arvasid, et sage intiimne lähedus takistab mehe sõjalise tugevuse säilitamist. Naisele oli aga lubatud kaks meest ja kaks maja.
Karsked kombed pole au sees ka enamuse väheviljakate rasside seas. Eskimode naine, kes pole abielus on lausa uhke selle üle, kui tal on laps. Kui külla tuleb aukülaline, siis võib mees üsna kindlalt talle ka oma naist ööseks pakkuda. Sellele järgnev lapse sünd on aga lausa tervitatav.
Veel möödunud sajandil valitses mõningate polüneesia hõimude seas järgmine tava — kui mees tegi naisele liiga, oli tollel õigus tema juurest minna poissmeeste ühiselamusse ning elada seal prostituudina. Tema eest luna maksnud, võis mees ta tagasi saada. Kui tal raha ei piisanud, kaotas ta õiguse oma naise peale. Teised mehed abiellusid meelsasti sellise naisega, sest pidasid teda armuasjades kogenuks.
Moes on Armastus
Tuntud kõnekäänd teatab:”Seal, kus on abielu ilma armastuseta, tekib armastus ilma abieluta”. Paljude sajandite vältelt on perekond olnud vastupidav ja kindel, kuna on püsinud paljalt arvestuse najal. Esmakordselt tekkisid perekonnaahelatesse esimesed praod keskajal, kui inimkond hakkas tunnetama konkreetse isiksuse väärtusi ja tundeid — esmajärjekorras püüdlust armastuse järele.
See ilmnes selgelt rüütlikultuuri südamedaamide ajajärgul, kus ülistati armastust konkreetse naise vastu, kelle nimel sooritas rüütel kangelastegusid. Tõsi küll, seejuures oli väike nüanss: südamedaam oli reeglina teise mehe naine. Sel ajal loeti armastust ja abielu omavahel sobimatuiks, mis iseenesest ei suutnud kõigutada abielu tugevat alust. Ometi, kord juba tekkinud vastuolud tunnete ja perekondlike kohustuste vahel röövisid naiselt igaveseks rahu.
Kaasaegsed sotsioloogid on arvamusel, et tänapäeva perekond elab üle sügavat kriisi, mis viib selle lagunemiseni. Ja tõepoolest, meie päevil kasvab raugematult lahutuste arv, langeb sündivus, tekib ikka rohkem poolikuid perekondi ning inimesi, kes eelistavad üldse üksildast eluviisi. Paljud paarid aga, kes koos elavadki, ei registreeri oma suhteid. Prognoosid tulevikuks pole just lohutavad: perekond kui sotsiaalne institutsioon on end ammendanud ning paari aastakümne pärast lakkab täitmast oma funktsioone.
Rootsis püütaksegi juba luua uute suhete mudelit. Kõrvuti traditsiooniliste vormidega loevad rootslased perekonnaks kõige erinevamaid kooseluvorme — alates mitmesugustest kommuunidest ja lõpetades homoseksuaalide liitudega. Toetatakse laste paigutamist sõimedesse juba alates kuuendast elukuust. Tõsi, see küsimus on jäetud siiski vanemate otsustada, lasteaed on aga juba kohustuslik. Riik hakkab järk-järgult perekonna funktsioone enese peale võtma, et mehed ja naised võiksid segamatult ning ilma kohustusteta üksteise seltskonda nautida. Ometi pole rootsi perekonnad millegipärast oma õnnest aru saanud — 70% nendest on ikka veel traditsiooniliste suhete pooldajad.
Ameerika Ühendriigid ja Venemaa seisavad lahutuste arvu poolest esireas. Nende perekondade arv, kellel on rohkem kui kaks last, moodustab kõigest 5%. Lasteasutused aga võtavad enese peale üha rohkem funktsioone laste kasvatamisel.
Loomulikult võib kõiki neid muutusi vaadelda kui perekonna kriisi. Kuid eksisteerib ka vaatekoht, mis väidab, et see pole perekonna kui sellise kriis, vaid selle traditsioonilise mudeli kriis. Vanad abielufunktsioonid — laste sünd ja kasvatamine, majanduslik, poliitiline või psühholoogiline kasu — pole enam peamised.
Rääkides abiellu astumise motiividest nimetavad noored nüüd armastust. Nad seovad perekonda üha vähem materiaalsete kasudega ning soovivad leida üksnes õnne. Lagunevad aga just need abielud, mille aluseks on olnud materiaalne huvitatus, karjääriihalus, põgenemine üksinduse eest või püüd olla nagu kõik teised. Ometi võib inimesi ühendada vaid Armastus. Ainult siis muutuvad perekonnad püsivaiks ning neis sünnivad kaunid Armastuse lapsed.
