Mõttepaus: mida me tegelikult oma vanematest teame?
„Nii kaua, kui end mäletan, on ema mind hoole ja armastusega ümbritsenud“, räägib 22-aastane Maria. „Alles eile sain juhusliku vestluse käigus teada, et ema vanemad panid ta 7-aastaselt internaati. Saanud täiskasvanuks, püüdis ema mulle anda kogu selle armastuse, millest ta lapsena ilma oli jäänud“.
Meie elu sõltub paljuski meie vanemate elust. Teades seda, saame seletuse paljudele sündmustele, hakkame tundma ühtekuuluvustunnet oma pere ja suguvõsaga. Seega saame end tunda ohutumana kui varem.
Uurida välja saladusTundes oma vanemate minevikku, näeme palju selgemalt, miks nad on just sellised, nagu nad on. Ning mis oli see, mis neid juhtis otsuste tegemisel. Sealhulgas ka meid puudutavate otsuste langetamisel. Teadvustades endale, et ema ja isa olid ka kunagi lapsed ning ka nende peredes olid probleemid, võime nendele hoopis teistsuguse pilguga vaadata.
Saavutada sõltumatus
Tutvudes oma vanemate elu üksikasjadega, hakkame mõistma, et nad pole mitte üksnes isa ja ema, et nende missioon ei lõpe meile elu andmisega. Kui nad ei oleks hakanud meie vanemateks ning poleks isegi kohtunud teineteisega, oleksid nad ikkagi needsamad inimesed, ainult teistsuguse kogemusega. Huvi nende lapsepõlve ja nooruse vastu annab võimaluse tutvuda oma vanemate kui erinevate isiksustega. See on vajalik ka selleks, et saavutada oma sisemine sõltumatus — tunnetada, et ka meie ise pole mitte ainult poeg või tütar, et meiegi isiksusel on teistsuguseid piirjooni. See teadmine võimaldab uut moodi vaadata ka vanemate käitumisele minevikus ning olukordadele, mis korduvad meie endi elus.
Lõpetada vaikimine
Isegi siis, kui perekonna saladust varjatakse, saadab meie alateadvus meile signaale, et on olemas midagi, mida tahetakse meie eest varjata. Selleks võib olla ebaselge ärevus (midagi toimub, mina aga ei saa aru) või madal enesehinnang (mind ei peeta vääriliseks saamaks teada seda, mida teavad teised) …
Perekondlikud saladused antakse sageli edasi põlvest põlve, muutes sel moel mitmete põlvkondade elu. Paljud teemad aga jäävadki saladuseks (lapsendamine, intsest, eelmiste abielude lapsed, lahutused, surmad, haigused). Kui on olemas kahtlused, tasub neid arutada. Ent mitte süüdistades. Võimalik, et ka vanemad on perekonna saladuste ohvrid.
Peaks ka meeles pidama, et inimestele on omane varjata mitte ainult häbiväärset. Vahel kaitseb saladuse hoidmine meid. Vahel me ei suudagi otsustada, kuidas oleksime ise oma vanemate asemel toiminud. Seetõttu ongi väga oluline üritada neid mõista. Ning võimalik, et ka andeks anda. Võib juhtuda, et vastuseid oma küsimustele võime leida vaid oma vanematest järele jäänud isiklikest kirjadest ja päevikutest. Siin kerkib üles küsimus, kas neid võib lugeda? Kui vanemad pole oma elu ajal keeldu jätnud, on lastel õigus endil otsustada. Kui keegi kinnitab raudselt, et ei hakka mingi hinna eest oma surnud ema kirju lugema, et ta lihtsalt põletab need ära, võiks küsida: mida ta siis nii väga kardab teada saada?
Ükskõik, milline otsus on vastu võetud, on tähtis endalt küsida: miks ma just nii käitun? Tutvumine vanemate kirjade või päevikutega võib osutuda traumeerivaks. On risk, et nähakse hoopis teistsugust ema või isa. Ent kiusatus on siiski ka nendega tuttavaks saada.
Me ju mõistame, et teame vaid osa nende isiksustest. Ent olid ka teistsugused asjad, millest meil aimugi ei olnud. Kirju lugedes püüame vanemate täielikku kuju luua. Selle tulemusel näeme neid palju laiemalt ning avardame oma ettekujutust nendest ja ka iseendist.
Küsitleda ilma süüdistamata
Me võime vanemaid paluda, et nad jutustaksid, kuidas nad kasvasid, nende suhetest endi vanematega, õdede-vendadega, kuidas nad valisid elukutset — selle, mille nad leidsid ise või mille nad olid sunnitud valima. Üks küsimus järgneb teisele ning vastused ei pruugi alati küsijaid rahuldada. Enamgi veel — me võime hakata kahtlema nende vastuste õigsuses. Ning nõudes fakte, mis võiksid seletada ühte või teist ebaõnnestumist või kannatust, riskime muutuda halastamatuteks inkvisiitoriteks. Ei tasu nõuda, et meile jutustataks „kogu tõde“. Karm nõudmine ei paranda enesetunnet ega ka meie suhteid.
Palju ohutum sellel juhul on suhelda professionaalse psühholoogiga. Psühholoog vaatab juhtumit kõrvalt, see pole tema isiklik probleem. Tema abiga võib aga paljudele küsimustele vastuseid leida.
Teha vahet tõe väljamõeldise vahel
Eksperdid hoiatavad veel ühe eksiarvamuse eest. Nimelt ei tasu reaalset inimest segamini ajada oma fantaasiaga temast. Kui vanad me ka poleks, jääme me suhetes oma vanematega ikkagi lasteks. Ning need tunded, mis me nende vastu tunneme, segavad olemast objektiivne. Meile näib, et ka täna on nad needsamad, kes olid aastaid tagasi. Me ei teadvusta endale, et nemadki ju muutuvad.
Just seetõttu ei oska nad enam paljudele küsimustele vastata. Võimalik, et meie tänastele probleemidele on tõepoolest mõjunud ema või isa isiksus — selline, nagu see oli kakskümmend viis või kolmkümmend aastat tagasi. Ning siis peab vaeva nägema mitte reaalsete inimestega, vaid nendega, kes nad kunagi olid ning kelle hääled meis siiani kõlavad.
Vanemate kuju meis ei sarnane enam täpselt meie reaalsetele vanematele. Kas me siis peame ikka kõigest jõust üritama eristada tõde väljamõeldisest, et lõpuks tundma õppida oma vanemate tegelikku lugu? Ekspertide meelest mitte. Lastel ja vanematel, erinevalt sõpradest, on oma kindel suhe üksteisesse ning seda ei tohi muuta. Kui meid huvitavad meie vanemate seksuaalsuhted, on parem taltsutada oma uudishimu. Sellisel juhul on saadud vastused üksnes rollide ja põlvkondade segapudru, mis meid ei rahulda, vaid otse vastupidi — tekitab suure segaduse. Seega, enne kui alustada küsimustega, tasub hoolikalt läbi mõelda, mida konkreetselt me tahame teada saada ja milleks see meile vajalik on.
Dialoog täiskasvanud inimeste vahel võib toimuda vaid tingimusel, et üksteise suhtes valitseb siiras huvi. Meie vanemad jutustavad endist meelsamini, kui ei tunneta end süüdistatavatena. Neile aga, kelle vanemad keelduvad oma saladusi jagamast, võiks anda nõu: vastuse saamiseks pole alati tarvis esitada küsimusi — sageli piisab, kui hakata lihtsalt endast rääkima.
