Mu laps on...teistsugune...
Aga kisendavat, end täis teinud ja näljast olendit, kes pidevalt midagi nõuab ja segab oma elu elamist, on juba üpris keeruline armastada. Ja veelgi keerulisem on armastada erivajadustega last, kes erineb oma eakaaslastest.
Hingepõhjas unistab ju iga vanem ideaalsest lapsest. Kui tütar, siis ilus, kui poeg, siis tulevane kangelane ja tšempion….
Ometi sünnivad perekondadesse ka invaliidsusega, psüühiliste häirete ja tõsiste haigustega lapsed. Ning vanemad tunnevad, et ootused on neid petnud. Kaastundele lapse vastu lisandub ka viha saatuse (miks just mulle?) ja iseenda (mida ma olen valesti teinud?) vastu. Ning üsna sageli pöördub see kõik ka … lapse vastu. Jah, kõik mõistavad ju, et väikene pole milleski süüdi. Paraku pole tunded loogilised. Mida enam ei vasta laps ootustele, seda rohkem viha.
Kui vanematel olid kõrged ootused oma lapse suhtes, on neil väga raske leppida pettumusega.
Kahjuks on „teistsuguste” lastega peredes sündmuste arenemise stsenaarium viidud ühele alltoodud negatiivsele variandile.
1. Avalik tõrjumine
Vanem ärritub lapse peale ning võib teda avalikult haavata. Ema ja isa teadvustavad endale, et nad ei armasta seda last. Nad süüdistavad selles teda, õigustades ennast ning leides hulga põhjusi selliseks suhtumiseks. „Kõik on tema pärast”, „ta on ise süüdi”, „ta provotseerib mind spetsiaalselt”, ütleb selline lapsevanem. Ta usub iseenda headusesse ja lapse halbusesse. Selle taga võib seista varjatud süütunne, mille eest vanem end vihaga kaitseb. See on see juhtum, millele võib leida seletust, kuid mitte õigustust.
Lapsevanem haarab kinni oma positsioonist, sest selles peitub tema jaoks kasu - lapsest saab perekonnas süüdlane kõikides hädades. Isa arvates kulub tema peale kogu raha, ning kui poleks lapse haigust, oleks ta juba ammu rikas mees. Ema süüdistab last, et pidi andma talle kogu oma nooruse ning ei saanudki ennast teostada. Selliste peredega peaksid tegelema mitte ainult psühholoogid, vaid kindlasti ka lastekaitsetöötajad. Lapsi peab kaitsma koduse julma kohtlemise eest. Emotsionaalne vägivald on samuti vägivald.
Sellises perekonnas kasvab laps tundega, et ta ei ole täisväärtuslik. Ta peab end koormaks perele ja ei usu, et väärib üldse midagi head. Kõik see loob negatiivse elustsenaariumi — orientatsiooni ebaõnnestumistele. Sirgudes ta isegi ei püüa end realiseerida ega leida väärikat kohta elus. Ühiskond, nagu ka vanemad, asub teda tõrjuma. Uskumata millessegi heasse, annab ta alla ning veedab üksildase elu. Sageli areneb tal alkoholism ning tekivad enesetapumõtted.
2. Varjatud tõrjumine
Vanem üritab tõrjuda negatiivseid mõtteid lapse suhtes, ometi tungivad tunded väljapoole. See ei ole avalik agressioon, see ilmutab end läbi naeruvääristamise ja sarkasmi: „meie lollike”, „muidugi, sina ei saa sellega hakkama, nagu alati”…
Või siis käitub lapsevanem nii, nagu ta ei märkakski oma last, otsekui oleks too tühi koht. Ta täidab formaalselt kõik kohutused, söödab-joodab, kuid ei tunne huvi, mis lapse hinges valitseb.
Ükskõiksus on samuti varjatud tõrjumine.
Kui vanemad suudavad teadvustada oma agressiivsust ja näha selle kallal veidi vaeva, võib olukord paremuse poole pöörduda.
Lapse jaoks on selline variant eelmisest parem, ometi samuti negatiivne. See on autsaideri stsenaarium. Erinevalt eelmisest variandist ei suhtu inimesed temasse agressiivselt. Nad lihtsalt ei märka teda. Tal on raske end elus realiseerida. Ning mitte sellepärast, et ta on „teistsugune”, vaid sellepärast, et temas puudub enesekindlus.
3. Haiguse eitamine
Vahel pole vanemad üldse valmis pettumuseks. Nad ei suuda näha reaalsust ega tunnistada, et nende laps on „teistsugune”. Nad lihtsalt ignoreerivad kõiki tema „veidrusi”. Ning isegi sellised diagnoosid, nagu autism, skisofreenia ja psüühilise arengu peetus, avastatakse alles kooliminekul! Ning vastuseks spetsialisti imestusele teatavad vanemad: „Me arvasime, et tal on selline iseloom…”
Haiguse ignoreerimine süvendab aga olukorda ja võtab lapselt võimaluse saada abi spetsialistilt.
Parem on siiski karta kui kahetseda. Õigem on kahtluste korral spetsialistidega konsulteerida. Siin ei ole võimalik pead liiva sisse peita — vanemad peavad oma lapse diagnoosist teadlikud olema.
4. Invaliidistamine
Tõrjumise vastaspool on hüperhoolitsus. Lapsest saab perekonna keskpunkt. Vanemad kaitsevad teda kõikide võimalike ja võimatute rünnakute eest. Ometi sellesamaga rõhutavad nad lapse „teistsugusust” ning teevad temast invaliidi.
Laps kasvab „kasvuhoonetingimustes”, ta pole valmis iseseisvaks eluks ning peidab end selle eest täiskasvanute selja taha. Ja ka vanematel on kasud sees: nad täidavad hoolitsemisega oma elu ning ignoreerivad isiklikke probleeme. Selline liit võib olla kauakestev ja kindel — kuni vanemad jäävad vanaks ja haigeks. Siis langeb paradiisis kasvanud „laps” kuristikku. Ta satub silm silma vastu reaalsusega ega pea mitte alati sellele vastu. Hüperhoolitsus on ta nõrgaks teinud, ei ole lasknud uskuda oma jõusse ning tõusta jalgadele, on ilma jätnud iseseisvusest. Aga varem või hiljem on täiskasvanuks saamine vältimatu…
Need on tüüpilised negatiivsed stsenaariumid peredes, kus kasvavad „teistsugused” lapsed. Ometi pole kõik nii hirmus.
Ka POSITIIVNE STSENAARIUM on võimalik. Milles siis seisneb selle saladus?
Tuleb suhtuda oma pojasse või tütresse kui lapsesse, kellel on lihtsalt omad iseärasused. Teda peab armastama nagu iga teistki last. Ei tohi alluda ei agressiivsusele ega haletsemisele. Talle tuleb anda vajalikku abi — ometi mitte üleliigset. Ning lahti tuleb öelda oma ootustest lapse suhtes. Ei pea lootma, et temast saab tšempion või geenius või tippmodell või miljonär. Teda tuleb võtta just sellisena, nagu ta on — ja sellisena, milliseks ta saab.
Lapsevanemate ambitsioonid ei tohi saada probleemiks lapsele. Tema on iseseisev looming oma saatusega ning talle tuleb kindlustada õigus elada oma elu.
