Mu naine lööb mind...
Tõenäoliselt teab ta väga hästi, et ei pane, kuid millegipärast saab ta meeletu naudingu minu löömisest. Vastik nägu tuleb tal ette — alalõug venib meetri pikkuseks — ja ma pean tunnistama, et nendel hetkedel ei vihka ma üksnes teda, vaid ka ennast. Et ma olen selline möku ja neelan kõik need löögid alla. See on kerge, sest nendel hetkedel ma ei saa füüsiliselt haiget. Olen naisest 20 cm pikem ja kogukam — mul tõesti ei ole valus.
Aga on midagi, mida ma nendel hetkedel tunnen — viha. Et ma vastu ei löö. Olen naisele öelnud, et vaat, kui ma sind praegu löön, siis „härra Monk korjab siin veel aasta aega pintsettidega su tükke kokku.” Nendel hetkedel tõmbub ta tavaliselt tagasi, kuid selleks päevaks on meie jutud ka räägitud. Konutame omaette või tegeleme lastega.
Helgematel hetkedel olen naiselt küsinud, miks sa mind lööd? Ta kehitab õlgu. Ütleb, et tahab mind raputada, et ma teda märkaksin. Et ma räägiksin temaga. Aga ma ei ole jutumees. Ma olen mees, kes on pigem nohik. Aga miks lüüa, ei saa aru?
Mul tekib kohutav tõrge juba tema küsimuse peale „miks sa nii hilja tuled?” või „noh, kellega siis räägiti nii kaua?”. Lähen kohe lukku, ei ütle sõnagi. Loomult on naine armukade, kodurahu huvides ma ei käi näiteks klassi- või maleva kokkutulekutel. Ise pole ma kunagi oma naist veel petnud, sest olen põhimõtteline — kui elatakse koos, siis kolmandaid „nurki” pole vaja. Seega on need küsimused provotseerimiseks — naisel on lihtsalt paha tuju ja ta peab end minu peal välja valama.
Usun, et perevägivald on kahjuks tavaline. See alandab ja tekitab tülgastust. Ma ei taha, et lapsed näevad ema, kes peksab isa. Aga oma rahumeelsuse juures olen seda seni talunud. Kuigi ma vihkan oma naist ja lahkuksin päeva pealt, kui lapsi poleks…
