Mu pisike sangviinik…

 (9)
Armsad ja lõbusad lapsed
Corbis/Scanpix

Me kõik jaguneme koleerikuteks, sangviinikuteks, flegmaatikuteks ning melanhoolikuteks. Temperament sõltub peamiselt närvisüsteemi individuaalsetest iseärasustest. Need ilmutavad end juba varases lapseeas ning neid peab tingimata kasvatuses arvestama. Reeglina on lapse iseloomus olemas kõigi nelja tüübi jooned, kuid üks neist on peamine — domineeriv. Juba väikelapse juures võib märgata, milline neist on ülekaalus.

Vanemad peavad nägema ja rõhutama lapse temperamendi tugevaid külgi, nõrkadega tuleb aga spetsiaalselt tööd teha.

Tundlik ja osavõtlik

Melanhoolikud on alati valmis iga asja pärast nutma puhkema, nad väsivad kiiresti kärast ja sagimisest ning kardavad võõraid inimesi. Kuid neid eristab eriline tundlikkus ning osavõtlikkus.

Väike melanhoolik erineb teistest lastest suurenenud tundlikkuse ja haavatavuse poolest. Selline laps reageerib tugevalt isegi kõige nõrgematele ärritajatele, seetõttu väsib ta kiiresti. Melanhoolik on laps, kelle kohta öeldakse: „Teda pole näha ega kuulda”. Väikelapseeas ta ei karju, vaid tihub vaikselt, ei naera, vaid naeratab, ei palu, vaatab vaid kaeblikult soovitu poole. Ta pole kunagi aktiivne ning ta eelistab rahulikku tegevust, mis ei nõua liigseid liigutusi, talle pole omane aktiivselt vestlusesse lülituda ning oma teadmisi ja oskusi näidata. Ta kaldub mängima üksinda või siis sõbraga, keda hästi tunneb; kärarikkad eakaaslased väsitavad teda.

Seotud lood:

Melanhooliku tunded on sügavad ja kestvad, kuid väliselt nähtamatud. Viimane asjaolu eksitab sageli täiskasvanuid.

Väikesed melanhoolikud väsivad kiiresti kärast, uutest inimestest ning suhtlemisest. Suure vaevaga sulanduvad nad kollektiivi, neil läheb kaua aega, enne kui lasteaia režiimiga harjuvad. Nende oskused kujunevad vaevaliselt, harjumused võtavad aega, kuid kõik see, mida õnnestub kujundada on püsiv ega vaja täiendavat kontrolli. Nende „kuldseteks” omadusteks on tundlikkus, osavõtlikkus, harjumuste ning kiindumuste stabiilsus.

Igavene liider

Koleerikud püüavad alati ilmutada oma aktiivsust ning iseseisvust (püüavad isegi vanemaid käsutada). Püüded nende vabadust piirata kutsuvad neis esile tormilise protesti.

Kergesti erutuval koleerikul on tugev, elav, tasakaalustamata närvisüsteem. Erutuse protsessid ületavad tal pidurdusprotsesse, seetõttu on tema reaktsioonidel eredalt väljendunud iseloom.

Näiteks reageerib väikelaps tormiliselt igasugustele ebamugavustele — nii võivad märjad mähkmed või puru tema linal välja kutsuda taltsutamatu nutu. Seda tüüpi lastel on väga väljendusrikas miimika, järsud žestid, kiire ja vali jutt (kui laps juba räägib).

Koleerikust lapsed armastavad väga liikumismänge ning tegevusi, kus võib end kehtestada. Sellisest lapsest saab lasteaias või eakaaslaste seas liider, kodus püüab ta sageli juhtida ka täiskasvanuid. Kõikjal ja igas asjas püüab ta aktiivsust ja iseseisvust ilmutada, igasugused piirangud aga kutsuvad temas esile tormilise protesti.

Sellise kergesti ärrituva närvisüsteemiga laps uinub tavaliselt raskustega, kuigi magab rahulikult. Näib, et tema energia on ammendamatu: pärast tormiliselt veedetud päeva keeldub laps voodisse heitmast ning nõuab, et talle jutustatakse muinasjuttu, püüab veel mängugi alustada.

Väljamõtlejana ja riiukukena püüab ta tungida kõige keelatumatesse kohtadesse. Kollektiivis on selliste lastega eriti raske: nad on liialt liikuvad, kärarikkad, impulsiivsed ja ägedad ning neid on väga raske allutada kehtestatud reeglitele. Neil tekivad konfliktid mänguasjade ja mängureeglite pärast ning nad võivad täiskasvanute märkuste peale solvuda.

Probleemideta variant?

Sangviinikud reageerivad elavalt kõigele nende ümber toimuvale, nad tunnevad huvi kõige erinevamate asjade vastu. Kahjuks eristab neid teatav pinnapealsus ning visaduse puudumine.

Rahulikku sangviiniku tüüpi lastel on tugev, tasakaalukas närvisüsteem. Väliselt sarnanevad nad koleerikutest lastele — nad on aktiivsed, neil on elav miimika, nad kasutavad sageli žeste, räägivad kiiresti ja valjusti.

Sangviinikust lastel on alati rahulik ning rõõmus meeleolu, ilma järskude muutusteta, mis on omased koleerikutele. Sellised lapsed uinuvad kiiresti ja ärkavad kergesti, ilma eriliste raskusteta lähevad liikuvatelt mängudelt üle rahulikule tegevusele, ja ümberpöördult.

Sangviinikute iseärasuseks on kerge kohanemine igasuguste tingimustega. Laps harjub ilma raskusteta kehtestatud päevakorraga, allub täiskasvanute korraldustele ning täidab meelsasti talle antud ülesandeid.

Seda tüüpi lapsed saavutavad kiiresti kontakti teiste lastega, nad leiavad raskusteta igas olukorras sõpru, kusjuures võivad nii juhtida kui alluda. Nad reageerivad elavalt kõigele, mida näevad või kuulevad, küsivad palju ning huvituvad samaaegselt paljudest asjadest.

„Probleemideta laste” probleemid

Selletõttu, et sangviiniku närvisüsteemile on iseloomulik paindlikkus, on ta võimeline kiiresti ühelt tegevuselt teisele ümber lülituma. Teatud olukordades on see omadus positiivne: laps lülitub kergesti uude tegevusse ning vajaduse korral võib loobuda teda huvitavast ettevõtmisest. Samas võib see muutuda negatiivseks küljeks: laps vahetab kergesti mänguasju, tal on palju tuttavaid, kuid mitte ühtegi lähedast sõpra.

Selle põhjuseks on väikese sangviiniku püsimatus nii käitumises, huvides kui ka kiindumustes. Tema harjumused ja oskused formeeruvad kiiresti, kuid sama kiiresti ka kaovad. Seetõttu on sangviiniku vanemate põhiline ülesanne kujundada temas püsivust. Alludes kergesti oma vanematele, võib ta sama meelsasti kuulata juhusliku mööduja nõuandeid.

Tohutu hulk huvisid viib selleni, et need muutuvad pinnapealseteks. Pole juhus, et koolis püüavad sangviinikud end kõikidesse olemasolevatesse ringidesse kirjutada, kuid mitte üheski ei saavuta edu, sest neil jääb vajaka sihikindlusest ja visadusest.

Rahulik ja kannatlik

Flegmaatikuid on raske endast välja viia ning visadust jätkub neil küllaga. Kuid kõike uut ja ebaharilikku ei võta nad kohe omaks, ning neil on väga raske kollektiiviga kohaneda.

Flegmaatikust lapsel on tugev, tasakaalustatud, kuid aeglasevõitu närvikava. Varases lapsepõlves on see rahulik laps, kes palju magab, ärgates aga lamab rahulikult, ta nutab ja ka naerab harva. Nendel lastel on raske magama jääda ja üles tõusta, pärast ärkamist on nad mõnda aega loiud. Nende reaktsioonidel puudub selge iseloom: nad naeravad vaikselt, nutavad tasa, nende miimika on nõrgalt väljendunud, pole liigseid liigutusi ega žeste. Flegmaatikutest laste kõne on aeglane ning pausidega. Nad vajavad hoovõttu, selle eest aga asja kallale asudes on nad võimelised sellega pikka aega tegelema, väsimata monotoonsetest, korduvatest tegevustest.

Flegmaatikut on raske endast välja viia. Tema harjumused ja oskused arenevad kaua, kuid kord välja kujunenud, on need väga vastupidavad. Kõike uut ei suuda see laps kohe vastu võtta ning sageli tekivad tal seetõttu probleemid.

Lasteaeda minek on selliste laste jaoks suur probleem: nad kohanevad uue režiimiga kaua, neil on raske lahkuda oma vanematest, nad ei võta osa mängudest. Flegmaatikud tunnevad end ka külas ebamugavalt ning tutvuvad vastu tahtmist uute inimestega.

Nõuandeid vanematele

Kui lapse iseloomus on ülekaalus sangviiniku omadused, tuleb sageli olla range ja nõudlik ning kontrollida hoolikalt tema tegemisi ja käitumist. Ärge jätke tähelepanuta ka väikesi „eksimusi”, näiteks koristamata mänguasju. Väga tähtis on last õpetada alustatut lõpule viima ning tegema seda hästi. Kas ta täitis teie ülesande lohakalt? Las teeb uuesti, et näeks korraliku töö lõpptulemust. Erilist tähelepanu pöörake püsivate huvide kujundamisele — ärge laske tal tegevusi liiga sageli vahetada. Laps peab õppima sõbrustama teistega ning nendesse tähelepanelikult suhtuma.

Koleerikust lapse aktiivsusesse peab mõistvalt suhtuma. Rääkige temaga rahulikult, vaikse häälega, kuid nõudlikult. Võimalik, et teda tuleb piirata selles, mis tema närvisüsteemi erutab: teleri vaatamine, kino, lugemine. Kaks tundi enne magamaheitmist olgu vaid rahulikud mängud ja tegevused.

Koleerikutest lastel on raske kontsentreeruda — abiks võivad olla lauamängud (kuid ilma võistluse ja hasardita), konstruktorid, joonistamine, voolimine. Koleerikul on raske õppida ennast tagasi hoidma, seetõttu on talle kasulikud mängud, kus antakse käsklusi, näiteks kuulnud: „Stopp!”, tuleb tal alluda. Sellise lapse puhul on väga tähtis päevarežiimi täitmine.

Flegmaatikust lapse kasvatamisel tuleb vältida pealekäratamist, ähvardamist ning kiirustamist — see kõik mõjub tema närvisüsteemile pärssivalt. Last ei tule eemaldada tegevusest, mis nõuab jõupingutusi. Kiitke teda kiire reaktsiooni eest: ta peab leidma end tingimustest, kus on vajalikud kiired tegutsemised. Kasuks tulevad võistlusliku momendiga mängud.

Flegmaatikuid tuleb ärgitada liikuma (võimlemine, ujumine, liikumismängud, jooks), mängima, tööd tegema, konstrueerima. Tema tegevust ei tohi järsult katkestada, vaid teda tuleb eelnevalt hoiatada.

Melanhoolikut kurvastada on lihtne — ta on valmis solvuma ja nutma iga pisiasja pärast. Ometi on teda ka rõõmustada kerge. Kui lapsel on ülekaalus see temperamendi tüüp, ei tasu tema puhul häält tõsta ega liigset nõudlikkust ilmutada, teda ei tuleks karistada ega talle etteheiteid teha. Temaga tuleb rääkida rahulikult, kuid kindlalt.

Teil peavad alati varuks olema kaalukad argumendid, kui seletate lapsele, miks tal pole õigus või, vastupidi, kiidate teda. Sellised lapsed tunnevad end sageli ebakindlalt ning närveerivad juba ette („mul ei tule niikuinii midagi välja, kõik hakkavad naerma”).

Tuleb piirata uusi tutvusi, kuid samal ajal õpetada teda rahulikult, ilma närveldamata suhtuma uutesse inimestesse. Melanhoolsele lapsele on kasulik sportimine ning ka töö koos täiskasvanutega.