Mu poeg on homo
Veel meeldis talle õe kleidikesi selga toppida ning siis peegli ees keerutada ja edvistada. Kui suvel maal olles jooksid õepojad aina vanaisa sabas ning tahtsid traktoriga sõita ja auto remontimisel abiks olla, siis minu poeg käis ikka vanaema kannul ja õppis niimoodi tegema naistetöid, näiteks tikkima. Silma torkas ka poja graatsiline, naiselik kõnnak. Ei oskagi öelda, kas see kujunes iseenesest või oli teadlikult õpitud-jäljendatud.
Nii mulle esimesed kahtlused hinge pugesidki. Alguses lootsin ikka, et see kõik on juhuslik ja mööduv ning võib-olla esineb sellist käitumist lapseeas paljudel poistel. Aga edaspidi erinevused teiste poistega aina süvenesid. Kui väiksemana oli pojal sõpru nii tüdrukute kui ka poiste seas, siis koolieas tekkis tal kaaslaste leidmisega probleeme. Poiste tavapärased tegevused teda ei huvitanud ning ega ta oma teistsuguse olekuga poistekampadesse ei sobinudki. Tüdrukud jälle ei võtnud teda enam ühena endi seast, nagu see oli olnud lasteaias. Nii et sel ajal, kui teised poisid tagusid jalgpalli või mängisid sõda, luges tema toas raamatuid.
Murdeeas identiteedikriis süvenes. Ta kas ei osanud või ei julgenud tunnistada endalegi, teistest rääkimata, et on erinev, et on homo.
Kui ma üldse midagi kahetsen, siis seda, et ei algatanud juba sel ajal temaga avameelset jutuajamist. Vist lootuses, õigemini enesepettuses, et “see läheb iseenesest mööda”.
Aga midagi ei läinud mööda, vaid aina hullemaks. Selles mõttes, et kannatas ju minu laps, elades üle oma erinevust “normaalsetest” poistest ning tõenäoliselt kartes, et kui lähedased inimesed tema suundumusest teada saavad, ütlevad nad temast lahti.
Kriis jõudis kulminatsiooni, kui ta pihtis vanemale õele, et ei taha enam elada, ning selgitas, miks… Kui ma siis pojalt küsisin, miks ta mulle juba varem midagi ei rääkinud, vastas ta, et ei tahtnud mind kurvastada, sest arvas, et mulle tema homoseksuaalsus ei meeldiks.
Aga ma ise ju aimasin… Ja ikkagi vältisin seda teemat…
Igatahes enam ei saanud ma jaanalinnu kombel pead liiva alla peita ning pidin alasti tõele otse silma vaatama. Ütlesin pojale täpselt seda, mida mõtlesin: et mul on temast kahju, sest tal saab olema elus palju raskem kui teistel meestel: ta peab arvestama avaliku hukkamõistuga, võimetusega luua traditsioonilist perekonda ja muretseda lapsi; ka on tal sobiva kaaslase leidmine palju keerulisem kui heteromeestel. Kuid et kõigest hoolimata jääb ta minu kalliks pojaks, keda ma armastan ning kellele püüan olla toeks ja abiks.
Pean tunnistama, et tegelikult oli meie peres vanema õe osa venna eneseteadvuse kujundamisel oluliselt suurem kui minu oma. Just tema oli see, kes tingimusteta aktsepteeris venna homoseksuaalsust ning aitas tal leida endas julgust määratleda ennast just sellena, kes ta on. Õde tutvustas venda ka teiste temataolistega, kelle seltskonnas võis mu poeg ennast tunda vabalt ja hästi ning vabaneda senisest üksindusest.
Aga kõigil taolistel poistel pole ju nii mõistvat ja toetavat suurt õde ning sellepärast vajavad meie lapsed tuge ja abi just meilt, emadelt. Mis isadesse puutub, siis tundub, et nemad elavad poja nii-öelda kõrvalekallet üle veelgi valulisemalt ning seetõttu pole suutelised adekvaatselt reageerima.
Kirjutasingi selle kirja lootuses, et emad, kellel on samalaadilised kahtlused, õpiksid minu vigadest ja r ä ä g i k s i d oma lastega, enne kui juhtub midagi pöördumatut… Olen mõelnud, et võib-olla on nii mõnelgi elust vabatahtlikult loobunud poisil olnud südamel seesama suur mure, mida pole ka kõige lähedasematele inimestele pole julgetud usaldada, kartuses, et nad pöörduvad temast ära. Ja ühel saatuslikul hetkel ei tulegi väike süda nii suure valu ja üksindusega enam toime…
Lähedaste inimeste armastus ja toetus on siis hindamatu tähtsusega.
Lõpetuseks soovin, et keegi meist, vähemusemadest, ei laseks oma emaks olemise rõõmu tumestada sellel, et meie pojad on teistsugused. Olgem õnnelikud, et meil on tublid ja terved lapsed, keda me armastame ja hoiame ning kes vastavad meile samaga.
