14-aastane Fred ronis kuuri katusele ja karjus sealt, et kui tema ei tohi enam Martini juurde minna, siis hüppab ta alla. Alles pika meelitamise peale soostus ta katuselt maha ronima. Vanemad arvasid, et laps on peast segi läinud, ja et nüüd tuleb talle rahusteid manustada. Ema purustaski tabletid veeklaasis ja jootis lapsele sisse.

Kes arvab, et need vanemad õigesti tegid, see eksib. Erahaigla Fertilitas psühholoog Anneli Salk soovitab ravimikarbi rahule jätta. Selle asemel tuleks pärast esimest kriisiolukorda maha istuda, et oma ja lapse suhete üle mõelda. Abiks võiks lugeda psühholoogiakirjandust või minna psühholoogi konsultatsioonile.

"Võtmesõna on usalduse tagasivõitmine," ütleb Anneli Salk. Viieaastane usaldab oma ema lihtsalt sellepärast, et just tema on see, kes saia peale moosi paneb ja haige varba peale puhub. Nüüd sellest enam ei piisa. Sellises olukorras on alles vaid õhuke usalduse jääkirme, mille hoidmine või lõhkumine sõltub lapsevanemast."

"Senised silmaterad, kes tegid kõike meelsasti koos vanematega, hakkavad 12-14-aastasena otsima omaenda mina," selgitab Anneli Salk. "Laps hakkab mõtlema selle peale, kes ta ise on."

Kukununnutamisel on nüüd lõpp
Selles vanuses lastel tekib vajadus kuulda veel mingisse sotsiaalsesse gruppi peale perekonna. Just sellepärast saavadki nii tähtsaks sõbrad ja huvialad. Vanemad on õnnega koos, kui nendeks huvialadeks saavad ratsasport või tehnikaring, mitte sõpradega tänavanurgal suitsetamine ja alkohol. Ühiskonna silmis taunitavate hobide kaudu elavad teismelised välja endasse kogunenud trotsi ja vastandavad iseennast nende arvates vaenulikule maailmale.

Tihti ongi just võsukese kahtlased sõbrad need, kes oma last ikka veel kukununnutavad vanemad maa peale toovad. Fred näiteks ronis kuuri katusele pärast seda, kui oli liiga vara koju jõudnud emale suitsetamisega vahele jäänud. Ema pidas lapse halvale teele ahvatlejaks loomulikult temaga koos olnud Martinit, kelle pea oli pealegi igasuguse hea kombe vastaselt maleruuduliseks pügatud. "Enam sa temaga kokku ei saa!", karjus endast välja läinud ema, mispeale poiss kuuri katusele putkaski. Kuigi lapsevanem on sellises olukorras kindlasti vihane ja solvunud, soovitab Anneli Salk ikkagi meeles pidada, et targem annab järele. Karjumise asemel on arukam mõelda, kuidas säilitada oma teismelise lapsega kontakt nii sel suvel kui murdeea ja kogu elu jooksul. Raske aja üle elamine ja lapsega liidu säilitamine võib vahel nõuda lausa diplomaadioskust.

Külmaveesahmakad armastavale emale
Sest on vägagi tõenäoline, et asjad arenevad järgmiselt. Ema, tahtes võimalikult palju aega lapsega koos olla, küsib, kas see eelistab veeta laupäeva tädi Riina juures maal või Pärnu rannas. Vastus võib olla vabalt täiesti ükskõike "Kama kaks!" või "Vahet pole!".
Või: "Mida sa täna tegid?" - "Vahet pole!"
Või: "Missugust muusikat sa kuulata tahaksid?" - "Vahet pole!"

Pole just meeldiv selliseid dialooge pidada, sest iga korraga saab lapsevanem uue teate selle kohta, et ta on teismelise elust välja tõrjutud. Pidevaid krae vahele sadavaid külmaveesahmakaid võiks leevendada aga teadmine, et sellega demonstreerib poeg/tütar järjekordselt oma sõltumatust ja iseseisvust. Tema teismelise pähe ei tule mõtetki, et ta oma vanematele sellega haiget teeb.

Ei midagi rohkemat kui sõltumatuse püüet näitab ka segamini tuba ja imelikud riided, mis talle selga tekivad. Selga panemise kõlblikuks võivad suurest garderoobist osutuda vaid kulunud T-särk ja mitu numbrit suuremad püksid. Kõrvarõngad ja värvitud pead tõestavad ikka sedasama, et mina olen iseenda peremees. Ja kõige sellega ei taha laps väljendada, et tema vanemad on nõmedad, vaid tal on tarvis iseenda koht elus üles leida.


Rahumeelne piir või eluaegne rindejoon

Pole kahtlust, et igal vanemal on sees oma last hell ja oma last armastav süda, isegi siis, kui põlvkondade vahel konfliktid puhkevad. Kõige paremad on suhted siis, kui vanem ka omalt poolt lapse identiteedi otsingutele kaasa aitab.


* Kuna sel ajal on sõbrad väga tähtsad, siis tuleks nendesse lahkesti suhtuda ega tohiks neid kuidagiviisi halvustada. Vastasel korral ei jää lapsel muud üle, kui vanemate vastu võitlust alustada, et oma sõpru hoida.
* Kui lapse käitumine on mõistetamatu, siis ära hakka etteheiteid tegema. Küsi ta enda käest järele, miks ta nii teeb ja mida ta seeläbi saavutada tahab.
* Murdeealine kasvab ideaalide najal. Aita tal neid luua. Rääkige omavahel tublidest inimestest, kellega olete kokku puutunud. Hea võte on koos kinno minna ja pärast arutada heade ja pahade kangelaste tegevusajendeid.

Teismeline tõmbab paratamatult piiri enda ja vanemate vahele. Ilma selleta ei saakski, sest kui ta seda praegu ei õpi, siis ei suuda ta täiskasvanuna normaalseid partnerlus- ja sõprussuhteid luua. Ainult et ta võib selle piiri tõmmata rahumeelselt. Aga ta võib piiri tõmmates teha vanematele nii palju valu, et need hirmunult kõrvale tõmbuvad. Kui nüüd usaldussuhteid kivi kivi haaval üles ehitama ei hakka, võib nähtamatu rindejoon lapse ja vanemate vahele jääda püsima kogu eluks.