Murelik naine: mu emast on saamas alkohoolik — kuidas teda aidata?
Mida päev edasi, seda selgemaks saab, et mu emal on alkoholiga tõsised probleemid ja ta ise eitab seda. Mulle teeb asi tõsiselt muret, sest tema käitumist ja muidugi ka tervist mõjutab alkohol üsna suurel määral.
Nii kaua, kui ma mäletan, pole ema kunagi pitsist viinast või klaasikesest šampusest ära öelnud. Alkohol käib meie peres iga pidulaua juurde, mõnikord võetakse pits-paar niisama õhtu jooksul, kärakaga ravitakse ka peavalu ja muidu kehva enesetunnet. Siiani on see kõik jäänud siiski mõistuse piiridesse ja kaineid päevi on emal olnud ikka rohkem kui pitsiseid päevi. Praeguseks on olukord kahjuks muutunud. Tihedamini on ema joogine kui kaine.
Muutus toimus umbes aasta algul. Õigem oleks vist öelda, et siis hakkasin märkama, et asi pole enam päris õige. Järjest rohkem märkasin taara seas alkoholipudeleid. Emal oli siis alati vastus varnast võtta: külalised käisid. Esialgu leppisin sellega, sest ema on alati väga sotsiaalne olnud ja külalisi käib tal tõesti tihti. Ja nagu enne juba kirjutasin — alkohol on alati koosviibimiste juurde kuulunud. Siis aga hakkasin märkama, et ka siis, kui külalisi ei olnud ja õiget põhjust ega vajadust ka mitte, tahtis ema ikkagi õhtud lõpetada pitsi või paariga. „Miks ma siis ei või võtta, kui ma tahan? Tuleb parem uni!“ imestas ema, kui ta tähelepanu sellele juhtisin, et kas ikka on tarvis. Mõnel korral jäi ta mulle ka salaja trimpamisega vahele. Ükskord tegime õues tööd, kui ema äkki ära kadus. Läksin otsima, leidsin toast pooliku viinapudeli ja süüdlase näoga ema, kes selgitas kiiresti ja närviliselt, et tal läks olemine kehvaks ja vajas turgutust. Paar korda olen teda veel tabanud samamoodi üksinda toas salaja trimpamas. Suur ime tõesti, et kui inimene igapäevaselt joob, siis lähebki tervis kehvaks…
Eriti tobe on veel see, et poes ei saa ta enam käia ilma, et viinapudelita koju tuleks. Ise selgitab alati, et kompressi jaoks peab alati pudel käepärast olema, aga millegipärast on siis alati pudel tühi, kui kompressi teha on tarvis. Mul on meie kohaliku poe müüjate ees juba piinlik, sest elame väikeses kohas ja kindlasti jääb inimestele silma, kui üks vanem proua iga kord liitrise viinapudeli ostab. Ootan hirmuga, millal jutud mu kõrva jõuavad.
Rääkida emaga sellest ei saa. Tema seletab, et võtab ainult siis, kui on külalised ja kui olemine kehv ja kui on pidupäev. Saab kohe täitsa pahaseks, kui teema üles võtta, sest mina olen laps ja tema on ema ja tema teab paremini. Solvub alati, kui keegi midagi mainib, sest tema meelest olen ma lähisugulased tema vastu üles keeranud ja temast alkohooliku teinud. Aga see pole ju ometigi normaalne, kui inimene ei suuda üle päeva ilma viinapitsita vastu pidada?! Seda küll, et ta ei joo tavaliselt nii palju, et mõistus ära läheks, aga viinahais tuleb ikkagi suust välja. Ma ei julge isegi oma lapsi enam talle hoida viia. Kunagi ei tea, millal on vaja näiteks EMOsse sõita vms ja kui ema on siis jälle oma pitsikese-kaks teinud… ei taha mõeldagi.
Küsin nõu teilt, et kuidas ma saaks ema aidata ja talle selgeks teha, et alkoholivaba elu on ka võimalik, enne kui asi veel hullemaks läheb?
