Müüt või tegelikkus: iseloom sõltub sünnijärjekorrast

Kas tõesti määrab fakt, mitmenda lapsena me perre tuleme, selle, kuidas hakkame käituma ja missugused on meie isiksuseomadused? Kui see on nii, siis millised tegurid määravad meie saatuse?

Psühholoogid on üldiselt arvamusel, et pärilikkuse mõju inimese omaduste ja käitumise kujunemise juures ei ületa 50%. Seega teine 50% tuleb siis kuskilt mujalt, näiteks keskkonnast ja kasvatusest.

Esimese lapse sünd perekonda on reeglina oodatud suursündmus. Mitte ainult vanemad, vaid ka vanavanemad suhtuvad uude ilmakodanikku erilise tähelepanuga. Noored vanemad on sageli pühendunud ainult lapsele ja veedavad temaga koos palju aega.

Tüüpilised kirjeldused:

*

Esmasündinud

on orienteeritud edule, kohusetundlikud, perfektsionistid, kritiseerijad, usuvad autoriteetidesse, käituvad oma east küpsemalt jne. Norra uurijad on tulnud välja isegi väitega, et esmasündinute IQ on 2,3 punkti kõrgem kui hiljem sündinud õdedel-vendadel.

*

Keskmised

on diplomaadid, head suhtlejad, konfliktide vältijad, kuid võivad olla ka manipuleerijad või perekonna „mustad lambad”. Keskmine positsioon on kõige vastuolulisema mõjuga, sõltudes laste arvust peres ja vanusevahest.

*

Noorim

laps peres on tüüpiliselt väljapoole suunatud, suhtlemisaldis, armastav, elav, muretu, mõnikord ka hajameelne.

Teada on, et lapsega tegelemine soodustab tema kaasasündinud võimete maksimaalset väljaarenemist. Kas siin peitub kõrgema IQ põhjus? Uurimused on kinnitanud, et esmasündinud on sõnaliselt võimekamad kui hiljem ilmale tulnud. Nende sõnavara areneb kiiremini ja on rikkalikum. Ka on leitud, et esmasündinud on koolis edukamad kui nooremad õed-vennad. Tähelepanu all olemine tähendab lapsele seda, et ta on oluline ja tähtis, ja see omakorda loob aluse kõrgele enesehinnangule. Enesehinnang on määrav tegur eneseusalduse ja riskivalmiduse kujunemisel. Viimased on elus vajalikud, et olla edukas ja teha suuri tegusid.

Noorimad lapsed sünnivad sageli pesamunadeks, kui vanemad õed-vennad on juba üsna suureks sirgunud. Kui vanusevahe eelmise lapse ja noorima vahel on rohkem kui seitse aastat, kasvab noorim üles kui üksik laps peres. Vanemate tähelepanu kuulub põhiliselt talle. Kui aga lapsed on sündinud väikese vahega, siis saab noorim peale vanemate ka teiste laste tähelepanu. Ta osaleb vanemate laste mängudes ja on sageli nende hoida.

Viimane asjaolu võib olla ka negatiivsete tunnete põhjustaja, sest vanemad lapsed peavad nooremat segavaks ja takistavaks ning tunnevad sageli pahameelt, kui peavad oma tegemistest loobuma, et noorimat hoida. Noorim omakorda tunneb, et on suurematele koormaks, ja võib püüda olla neile igati meele järgi, et trotsi vältida. Nii võivad noorimatest lastest kujuneda konformistid, kes püüavad grupiga samastuda.

Noorimad võivad ennast vanemate lastega võrreldes tunda ka saamatute ja vähevõimekatena ja see võib neis tekitada alaväärsuskompleksi, mis omakorda võib põhjustada eluaegset rivaalitsemist vendade-õdedega, et tõestada oma väärtuslikkust.

Keskmise lapse kohta ütleb kõnekäänd, et „tema istub kahe tooli vahel”. Eriti puudutab see kolmelapselise pere keskmist. Kui vanim saab esmasündinu tähelepanu, siis teine laps on midagi tavalist. Tema arvelt nõuab märkamist vanem laps, kes on teise lapse sünnihetkeks piisavalt liikuv ja tähelepanu hõivav. Kui siis perre sünnib mõne aasta pärast kolmas laps, kandub vanemate hool üle temale. Nii jääbki keskmise lapse tähelepanu all olemise aeg üürikeseks ja peatselt tunneb ta ennast „kahe tooli vahel istuvana”.

Üks keskmise lapsena üles kasvanud naine rääkis, et ta mäletab, kuidas pidi alati ise kõigega hakkama saama ja muutus nii kiiresti iseseisvaks. Peale selle tuli tal olla lepitaja vanema ja noorema lapse vahel. Nii on ta olnud terve elu õe ja venna vaheliste suhete korraldaja ja teeb seda ka nüüd, ligi viiekümnesena.

Lõpetuseks võib öelda, et sünnijärjekorral on mõju lapse arengule ja seda põhiliselt peresiseste suhtlemismustrite ja kasvatusviiside najal. Mõju on siiski minimaalne ja vanima lapse edu intellektuaalses vallas saab nooremate puhul korvatud sotsiaalse kompetentsusega.