Naine küsib nõu: mida teha, kui mehe 10aastane laps provotseerib vanemaid ja ajab nad oma valedega tülli?

"Meie peres kasvab 10aastane laps, kelle vanemad on juba enam kui kolm aastat lahus," kirjutab üks naine Naisteka foorumis.

Vanemate läbisaamine on enamasti üsna neutraalne. Hiljuti tabasime ära, et tülid, mis vanematel on, saavad alguse lapse poolt antud kardinaalselt erineva info pärast. Näiteks laps ütleb emale, et on üksi kodus ja peaaegu nälga suremas, sest kodus pole midagi süüa. Tegelikult on isa, kelle juures laps elab, peatselt koju saabumas, kuid valmis toit ja isegi magustoit ootavad köögis sööjat.

Või näiteks, laps on vanaema juures. Ema helistab, laps kurdab, et on nii igav ja keegi temaga ei tegele. Helistab isa — laps väidab, et pole kunagi huvitavamalt elanudki. Võta siis kinni, kummale tegelikult õigust räägitakse.

Kui lapsega rääkida, ta noogutab ja on nõus, et olukord on halb. Peame leidma lahenduse. Valetamise lubab juba homme lõeptada. Paraku on nii, et täna peame kontrollima isegi, kas ta sööb või hambaid peseb. Lemmikloomaga õues käimine lõpeb ka tihti suure jonnihooga (et ei ole ainult tema kohustus — korrad on ilusti kõikide pereliikmete vahel jagatud).

Eile õhtune olukord oli selline: palusime lapsel päeva jooksul lugemispäeviku jaoks raamatu kokkuvõte kirjutada ja raamat raamatukokku tagasi viia. Teiseks ’’kohustuseks’’ oli lõuna ajal päris toitu süüa. Tegemata olid mõlemad. Sellest hargnes lahti vestlus, kus tema teatas, et tema ei peagi täitma oma lubadusi, kui ta ei taha. Samas oli väga pahane, miks talle ei antud limonaadi, mida eelnevalt lubatud oli. Selgitasime, et meie arust pole aus, kui meie peame täitma alati kõik lubadused, mis sulle anname, aga sinus kindlad olla ei saa. Tema arust on teisiti. Ja nii on pea iga palve või kohustusega, mida temalt soovida.

Kuidas olete saanud oma vahvad väänikud täitma kohustusi ja oma lubadustest kinni pidama? Kas keegi on sarnase olukorraga kokku puutunud? Kas ja kuidas lahenduse leidsite?”