Naine ootab lapsendaja surma, et kohtuda oma vennaga
Ühel päeval otsustab ta need üles leida ning ta pöördub Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti peaspetsialisti Lea Mölli poole. Algab „bioloogiliste niitide“ harutamine, mille tagajärjel leiab Marika kiiresti oma poolõed. Ametnik Möll leiab ka venna, kuid see on kõik, mis ta Marika jaoks teha saab. Ta ei saa Marikale öelda venna nime ega aadressi — kuigi ta neid teab —, sest nii soovib sünnitusmajas hüljatud venna lapsendanud naine. Ta ei taha, et poeg teaks midagi oma õigest päritolust, lapsendamisest, veel vähem oma lihasest õest.
Juba kümme aastat helistab Marika korra aastas Lea Möllile, et venna käekäigu järele pärida. Tal on iga kord tagavaraks väike nipiga küsimus, et ehk Lea Möll siiski vääratab, aga ei…. Jah, inimlikult saab Möll Marikast aru ja on mõningaid seiku paljastanud. Näiteks 2004. aastal teatab ta, et Marika sai tädiks — vennal sündis laps. Samuti sai Marika tädiks 2010. aastal. Mis sugu lapsed on, ta öelda ei saa, see oleks juba ametniku ametijuhendi rikkumine.
Lea Möll teab, et tegelikult see on vale, et Marika ei saa oma lihase vennaga kohtuda, kuid midagi ei ole teha. Seadusesse kirjutatud sõnapaar „lapsendaja nõusolekul“ määrab kõik.
Iga kord, kui Marika helistab Lea Möllile, loodab ta — ehkki seda on julm öelda –, et äkki on lapsendaja surnud. Siis saaks Lea Möll vennalt otse küsida, kas too soovib oma lihase õega kohtuda. Siis pole vaja enam nõusolekut.
See on lugu, mida teavad kõik lapsendamisega seotud ametnikud Eestis. Esialgu ei ole sellel õnneliku lõppu.
