Naine pihib: haige ema hooldamine on mu närvidest ja rahakotist viimsegi viinud...

 (123)
Naine pihib: haige ema hooldamine on mu närvidest ja rahakotist viimsegi viinud...
Foto: Andres Putting

PUUTEPUNKTID: Ühel päeval tundis Eda (51), et ta ei jõua enam. Töölt tulnuna komistas ta esiku seina äärde ritta seatud kraami täis kilekottidele. Ema oli üksinda kodus terve päeva tegutsenud. Üksnes mõte, et tal tuleb jälle tund-poolteist kulutada seitsmesse kilekotti kokku kuhjatud kribu-krabu lahtipakkimisele ja õigetele kohtadele tagasi viimisele, vallandab temas tunde, et nüüd on kõik. Lõpp. Ta vajub sinnasamasse kottide kõrvale, sulgeb silmad ega tõusegi enam. Ema istub tardunud ilmel köögitaburetil ega näi märkavatki, et Eda on koju saabunud.

Eda on oma 78-aastase ema ametlik hooldaja ja ka eestkostja. Isegi hooldajatasu — 40 eurot kuus — on talle selle eest määratud. Ema põeb Alzheimeri tõbe, ta on juba viimased kolm-neli aastat lootusetult dementne ja vajaks järelevalvet ööpäev läbi. Kas või selleks, et mitte lakkamatult kõike kättesaadavat läbisegi kilekottidesse pakkida. Aga see pole muidugi veel kõige hullem. Nii kui ema leiab kuskil praokile jäetud akna või kogemata lukustamata jäänud ukse, on ta lipsti läinud! Lihtsalt tõttab silmad pulkis peas suvalisse ilmakaarde. Kord, kui Eda insuldist taastuvale abikaasale vererõhukriisiga maadlemisel toeks oli, kadus ema nii jäljetult, et tema otsimiseks tuli politsei appi kutsuda. Vanamemm leiti linna äärest heinamaalt, üleni märg ja porine, toasussides ja flanellkitlis. Väljas oli november.

Elu mõte on hooldada

Siis avastas ema, et ka keldri kaudu saab majast välja hiilida. Ühel varahommikul, mil memm oleks pidanud veel magama, leidis Eda ta keldripõrandalt — verisena, murtud käeluuga. Õnneasi, et enne tööle minekut oli tulnud mõte lipata keldrisse õunamahla järele. “Nojah, eks mul on siin alailma nii, et ei tea mis järjekorras või kellele kiirabi või politsei kutsuda,” poetab Eda kibeda naeratusega.

Aasta eest otsustas Eda ema hooldekodusse viia. Kena kogemus, sõbraliku ja kogenud personali hoole all oli ema rahulik ja rahul. Kergendust tundis ka Eda, kes hoolduskoormusest vabanenuna võttis kohe lisaks teisegi töökoha. Hooldekodu teenus tuleb nimelt perekonnal kinni maksta ja ühest palgast selleks ei jätku. Mõned kuud saadetigi niiviisi mööda, aga siis tundis Eda, et 16-tunnised tööpäevad käivad tal siiski üle jõu. Pole ju ka enam kolmekümneviiene! Kuidas aga maksta ema hooldekodukoha eest? Kui liita kokku ema pension koos sügava puudega inimese toetusega ja lisada sinna Eda ühe töökoha kuupalk, jääks pärast hooldekodule maksmist Edale kätte pisut alla 100 euro kuus. Aga majapidamine, enda toit?

“Kas minu elu siis tõesti polegi midagi väärt, et pean teenima ainult selle nimel, et ema hooldus kinni maksta?” kurtis Eda sotsiaaltöötajalt abi küsima läinuna. Ja sai otsemaid karmi peapesu. Nii egoistlikult ei tohiks ükski inimene mõelda! Oma lihase ema eest hoolitsemine on igaühe inimlik kohus ja ka seadusjärgne kohustus, kõik see on perekonnaseaduses ilusasti kirjas! Ja üldse, mis imelik komme see tänapäeval on tekkinud, et peresiseste probleemide lahendamiseks tullakse ametiasutuste uksi kulutama?! Elate oma majas, palun müüge see maha ja selle raha eest saate ema hoolduskoha eest maksta tema elupäevade lõpuni!

Muud enam polegi

Nojah, mõtles Eda koduteel, elame tõepoolest isa ehitatud majas. Aga kes seda vana maja nii väga osta tahabki? Ja kuhu ma müügi ajaks ema paneksin? Või kuhu me ise mehega elama läheksime? Puu alla? Lootus on ju ikkagi, et ka tütar pärast ülikooli lõpetamist siiasamasse elama tuleb. Sotsiaaltöötaja nõuannet, et võib-olla tuleks ka tütrel kaaluda, kas ülikool pooleli jätta ja vanaema kulude katmiseks tööle minna — sest ka lastelastel on ju seaduse järgi kohustus osaleda vanavanemate eest hoolitsemisel, kui nende oma lapsed mingil põhjusel sellega hakkama ei saa –, ei taha Eda isegi meenutada. Omal ajal jäi Edal endal ülikool pooleli. Ehk polnud vajalikul määral visadust ja majanduslik kitsikus ka pitsitas. Vanematel oli käsil majaehitus ja majanduslikku tuge nad tudengile pakkuda ei saanud. Kui oleks diplomini vastu pidanud, oleks nüüd võib-olla kõik teisiti. Oleks saanud parema palgaga töö, oleks saanud ema Villa Benitasse viia ja polekski pidanud üle elama alandavat toetuse palumist sotsiaalosakonnas.

Ema tuli hooldekodust tagasi koju tuua. Kõik jätkus vanaviisi: uksed lukus, võtmed taskus, mähkmed … ja pungil kilekotid või muud lõputud üllatused õhtuti. Memme vaimne tervis on viimseni ära kulunud, vaid haruharva tunneb ta veel tütre ära, ta ei mäleta oma nimegi ja küsib kohe söögilauast tõustes, kas täna süüa ei saagi. Õnneks on füüsiline tervis korras, süda on perearsti sõnul tugev nagu sõdurpoisil.
“Või kas see ikka ongi õnneks?” ehmatab Eda end äkki pähe lipsanud rumalast mõttest virgeks.