Naise mure: mehel on uus pere, meie poja jaoks pole enam aega ega raha...
Mu süda oli murtud, kuid olin sellest üle ja ütlesin Tanelile: “Peaasi, et sa meie lapse jaoks alles jääd. Tal peab olema isa!” Loomulikult võttis mees seda tõsiselt ja poeg saigi mõlema vanemaga aega veeta. Vahel oli ta nädalavahetustel isaga, mõnikord ka nädala keskel — kui mul oli tarvis kuhugi minna, oli Tanel valmis lapse enda juurde võtma. Kõik sujus. Tanel andis igal kuul ka veidi raha, et lapsega paremini hakkama saaksime — ostsin ju mina talle kõik riided ja muu tarviliku.
Kaks aastat tagasi abiellus Tanel uue naisega, kellega ta juba paar nädalat pärast meie lahkuminekut kokku kolis. Väike poeg sündis neile juba enne pulmi. Alates lapse sünnist oli meie poeg oma isa koju harvemini oodatud kui varem… “Beebi võtab kogu ruumi ära”, “Marial on rahu tarvis, ta on väsinud”, “Ma pole sel ajal kodus ja ma ei palju ju Marial meie last valvata” olid vaid mõned põhjustest, miks tal oma vanema poja jaoks enam nii palju aega polnud…
Veidi pärast seda ütles Tanel, et ei saa meile enam nii palju toetusraha anda kui varem, sest beebi peale kulub rohkem raha. Rohkem!? Meie poeg käib trennis ja muusikakoolis ning on juba piisavalt vana, et taskuraha saada… Ma tõesti ei näe, kuidas ühe beebi peale rohkem raha saaks kuluda. Ausalt öeldes ajas see mind ikka üsna tigedaks… Eelmisel suvel planeeris Tanel reisi Muumimaale ja ma pakkusin, et ta võtaks meie poja ka kaasa — suvevaheaeg on pikk ja mina käisin tööl ega saanud temaga reise ette võtta. Oleks ju lahe kogemus lapsele… Tanel aga ütles, et võib ju võtta, kui ma kogu poja osa kinni maksan. Uurisin hindu ja vabandust, aga pool kuupalka mõnepäevase reisi eest!? Tanelil on kõvem palk ja ma teadsin, et ta poleks sellest rahast puudust tundnud, kuid meie poeg nendega kaasa ei läinud…
Nüüd ongi nii, et poeg näeb oma isa järjest vähem — loomulikult on ta ka ise selle pärast kurb, seda on ju näha. Loomulikult tunneb ta end kõrvalejäetuna ja ma püüan seda kompenseerida nii palju kui võimalik, aga kuidas sa ütled lapsele, et kuule, su isal on nüüd uus pere ja laps, sinu jaoks pole enam ei ruumi ega aega? See murrab mu südame, kui ma näen poega kurvastamas ja ma tahaksin vihast leekidesse tõusta, kui Tanel järjekordse “killuga” tuleb — küll on vaja poja toast loobuda, et beebile oma tuba teha (ehkki neil on veel üks kasutamata tuba), küll ei saa poja sünnipäevale tulla, sest peab minema Maria vanemate juurde kartuleid võtma…
