Ma olen talle selgitanud, et mina olen ta ema ja isa uut naist oleks viisakam kutsuda nimepidi, kuid ikka ja jälle lipsab tal suust “emme” või “teine emme”, kui ta sellest naisest räägib. Küsisin ta käest, ega isa naine pole palunud end emaks kutsuda ja selle peale raputab tüdruk pead. “See lihtsalt tuleb niimoodi,” ütleb ta. Ma saan aru, et kuna tüdruk veedab peaagu poole ajast isa ja teise naisega, on nad muutunud lähedaseks ja see võib juhtuda. Aga minu kui ema süda murdub iga kord, kui midagi sellist kuulen, sest see tekitab imeliku tunde, nagu oleksin lisaks mehele ilma jäämas ka tütrest.

Ma olen tütrele öelnud, et mind teeb kurvaks, kui ta unustab, et tal on ainult üks emme, kuid ta ei paista seda juttu eriti hästi mõistvat. “No Triin* kasvatab mind ju ka nagu ema.” Ma suutsin nüüd juba tükk aega sellest mitte välja teha, kuid hiljuti oli emadepäev ja sellest saati on minus kasvanud mingi seletamatu viha ja tühjus. Mu tütreke naases koolist kahe emadepäevakaardi ja kahe emale meisterdatud lillega. Ta ütles õpetajale, et “tal on kaks emmet” ja nii ta kinkiski emadepäevakaardi ja lille ka Triinule. Võib-olla tegin ma sellest liiga suure numbri, aga igatahes puhkesin ma nutma ja karjusin telefonis oma mehe peale, et ta seletaks oma naisele, et temast ei saa mu tütrele ema!

Ma ei tea mida teha, ma ei taha ju tütres ka ülemäära stressi tekitada. Aga kuidas sellist olukorda lahendada? Ma tahan, et mu lapsel oleks üks ema — mina!