Ma ei pea silmas armastust külajoodiku vastu, vaid isa ja tütre suhet. Ei hakka filmi ümber jutustama, paljud pole seda veel näinudki, kuid treilerigi põhjal on selge, et Kertut mõjutab väga palju perekond. Ta on juba 30aastane naine, aga väga ebakindel ja kardab lähisuhteid. Kodus on tal domineeriv isa, kes on kõigeks valmis, et tütar oleks vaid tema pisikese maailma osa. Ta lülitab Kertu täiesti kõigest muust välja. Märksõnad on kindlasti kontroll ja võim.

Isa peksis mind iga nädal

Ma pole Kertu, kes oleks täiesti endassesulgunud, aga teatud ühiseid jooni on. Isa oli mul täielik kontrollifriik ja perekond oli tema jaoks alluvussuhe. Tema oli kuningas ja teised orjad. Ema on loomult alandlik, ta tahab kõike head, kuid temas pole jõudu, et vastu hakata. Kui isa midagi ütles, nii oli. Ema teadis ka väga hästi, et isa ei pruugi piirduda vaid sõnadega, vaid võtta appi ka rusikad.

Ma sain nüpeldada kord nädalas või rohkemgi. Võtsin seda enesestmõistetavana, kui oled pahandust teinud, järgneb karistus. Pahanduste alla käisid väikesed asjad: olin sõpradega liiga kaua õues, lõhkusin mõne taldriku ära või kaotasin mänguhoos salli. Venna Jürgeniga isa nii ei käitunud. Eks sai temagi vitsa, aga pigem harvem. Isa suhtus temasse: ahh, küll poisist korralik mees kasvab.

Minu puhul jälgis ta igat sammu, tahtis täpselt teada, mis lastega ma suhtlen ja kus. Lasteaias oli see veel normaalne, aga kooli ajal läks järjest hullemaks. Isegi klassiõhtutel oli mul täpne kellaaeg teada, millal pean koju minema.

Alkoholi proovimine lõppes halvasti

Kaheksandas klassis jõin esimest korda alkoholi. Istusime kohalikus pargis ja sõbranna kallim pakkus. Ta oli meist mõned aastad vanem ja kooli üks ägedamaid poisse. Juba see, et ta üldse pakkus, tegi nii uhkeks. Kui varem pole joonud, piisab ka kahest siidripurgist. Läksin tuikudes koju. Kuri isa ootas muidugi ees, mina vaid kihistasin ja rääkisin, et ma olen nüüd suur inimene. Sain talt kõrvakiilu. Ta oli nii pettunud ja hakkas pidevalt loenguid pidama, kuidas peaksin käituma. See äge poiss rääkis kunagi hiljem, et mu isa oli talle kohaliku poe juures vastu tulnud ja sõimama kukkunud. Isa sõnum oli, et hoidku tütrest eemale või muidu saab peksa. Totter, et täiskasvanud mees nii alaealist hirmutab, aga nii oli.

Mingil hetkel vist uskusin, et kõik peabki nii olema. Mina olen kodus vang ja isa on vangivalvur. Mõtlesin, et seda on isegi vaja, välismaailmas on nii palju ohte, aga tema kaitseb mind. Ta korrutas pidevalt, et ma olen tema kõige kallim tütreke ja ta ei lase kellelgi mulle halba teha.

Õige eesti mees

 Teistele paistis kõik vist enam-vähem normaalne. Ema ja minu sinikatest keegi midagi ei teadnud ja kohalikus elus oli isa hinnatud. Ta oli ühe puidufirma omanik ning isegi volikogus. Kõik teadsid, et ta on otsese ütlemisega ja võib kergesti süttida ja kehvasti öelda, isegi rusikatega asju lahendada. Vist arvataksegi üldiselt, et see ongi õige Eesti mees. Armastab oma perekonda ega lase kellelgi endale pähe istuda.

Mul oli vahepeal koolis õppimisega raskusi, sest olin kogu aeg hajevil. Mu elu koosnes kindlast rutiinist, mida isa ei lasknud muuta. Pidin isegi 18aastase abituriendina ette kandma, mis täpselt teen. Käisime klassiekskursioonil ja isa helistas kogu aeg. See ajas nii närvi, aga teadsin, et pean vastama, muidu järgneb hiljem kodus hullem tüli.

Lõpetasin gümnaasiumi ära ja põgenesin linna. Isa ei hakanud siin kätt ette panema, sest tema jaoks oli tähtis, et tema lastel oleks kõrgharidus. Seda muidugi ta enda pärast, et parem välja paista. Ilmselt ei osanud ta oodata, et suudan ta nii maha raputada. Ta helistas ikka kogu aeg, saatis sõnumeid. Ent ma juba üritasin seda vältida ja vahel ka õnnestus. Teda see muidugi häiris, aga tal oli vaja tööl käia, ta ei saanud kogu aeg linnas mul sabas olla.

Mitte ühtegi emotsiooni

Ühel hetkel sai see kõik ootamatu lõpu. Isa sai südameinfarkti ja suri. Mu esimene reaktsioon oli, et reaktsiooni polnudki. Ma ei hakanud nutma, samas ka ei rõõmustanud. Lähedase surm pole kunagi õnnistus, olgu ta türann või mitte.

Matusel ema nuttis, mina mitte. Tegelikult ei olegi kunagi tema lahkumise pärast pisaraid valanud. Kurb vist olin. Vist... Siiani ei oska tema lahkumisega ühtki emotsiooni siduda. Sellest on aastaid möödas, aga kohati tundub, et ta on ikkagi kohal. Mul on probleeme lähisuhetega, oma elukaaslasele pole ma oma isast peaaegu üldse rääkinud. Olen väga paljudes asjades introvert, ma ei suuda lihtsalt end avada.

„Kertu" pani selle üle taas pikemalt mõtlema. Rahustab ehk see, et ma tean, et teisiti poleks saanud ise midagi teha. Olin ju kõigest laps.