Alustan seda lugu Siim Kallase mõttega. Kui kuidagi võimalik, ärge laske end segada sellest, kuidas te suhtute tema poliitilistesse vaadetesse või 10 miljoni dollari afääri. Siim Kallas oli just pidanud oma hõbepulmi Maardu mõisas ja sellest ilmusid uhked pildid Kroonikas. Sattusime kohvikus kokku, tuletasime Rahva Hääle aegu meelde ja ma pidasin vajalikuks öelda, et uute abielude kõrval on väga kosutav püsiva abielu pilti näha.

Siim Kallas vastas: “Elus tuleb seda ja teist ette, aga lahutus puudutab väga laia ringi inimesi. Kui mees ja naine lahutavad, muudab see mitte üksi nende elu. See puudutab lapsi, see puudutab mehe ja naise vanemaid, kõiki sugulasi, sõprusringi. Nii palju suhteid läheb sassi.”

Kui palju suhteid lahutuse puhul sassi läheb, sellest räägitakse hirmus vähe. Kui millestki üldse kirjutatakse, siis naise patjanutmisest, üksi veinijoomisest, rahustite neelamisest. Kõige rohkem räägitakse siiski uuest suhtest. Aga mis saab sassiläinud suhte teistest osalistest. Näiteks vanaemadest?

Kui abielust ei saa asja

Anu on üks sassiläinud suhte vanaema. Ta ei räägi miniast halvasti. Ta ütleb koguni, et Katrin jääb alati tema jaoks miniaks, sest on tema pojapoja ema. Katrinist rääkides ütleb ämm mitu korda, et tegemist on väga ilusa naisega ja pulmas nägi ta välja nagu kuninganna.

Pulmad ise olid ka uhked. Laulatus Kaarli kirikus. Suur pulmapidu. Siin said pruudi ja peigmehe vanemad esimest korda kokku, aga juba tulid ilmsiks ka nende erinevad arusaamad. Anu oleks uhkete pulmade asemel eelistanud raha kulutamist noortele korteri ostmiseks, sest Katrin ootas last. Anu saab sellest väga hästi aru, et tema poja ja Katrini abielu tahtis väga suurt hoolt, et sellest oleks asja saanud. Katrin oli alles 18-aastane, kui abiellus. Ämm ütleb väga ilusti: “Ta oli nagu pungake, mis pole veel lahti läinud. Ta ei teadnud isegi, mis värvi õis ta on.”

Järsku oli see puhkemata õis juba naine, ema ja perenaine.

19-aastasel pole mingi kunst öö läbi tantsida, aga öid läbi lapse pärast üleval olla on tal palju raskem kui näiteks 29-aastasel. See lihtsalt on nii. Põline tarkuski ütleb, et igale asjale on määratud oma aeg. Küllap teab lugeja ja tean minagi peresid, kus naine on väga noorelt mehele läinud ja abielust on asja saanud. Tihti juhtub siiski teisiti.

Kui suur armastus üle läheb, tekib mõlemal tunne, et pärast märtsi on tulnud kohe september ja just teise tõttu on ilus kevad ära jäänud.

Anu poja ja Katrini abielu ei olnud kahe verinoore inimese abielu, Anu pojal oli ülikool juba lõpetatud ja amet käes. Ometi ei saanud abielust asja. Juba aasta pärast lahutati ja Katrin läks edasi õppima. Anu poeg alustas erialast karjääri Tallinnas, Katrini ema oli veel päris noor ja nii jäi laps juba 7-kuuselt paariks aastaks Tartusse Anu kasvatada.

Võib arvata, et Anu sai oma vanaema-ema kaksikrolliga suurepäraselt hakkama. Ta on ka praegu väga heas vormis, sale ja sirge seljaga. Järelikult inimene, kes suudab ennast kätte võtta. Aga hing on Anul väga haige.

Tundidega piiratud õnn

Anu räägib: “Pojapoja seitsmendal sünnipäeval sõitsin Tallinna. Meil oli miniaga kokku lepitud, et saan pojapoja kell kolm. Enne kolme minia järsku helistab, et üks tema sõbranna tahab poisile kella poole nelja ajal kinki tuua ja tulgu ma poisile hoopis poole viie aegu järele. Nii jäi meie koosolemise aeg õige lühikeseks.

Kui laps sünnib, helistatakse kõikidele. Vanaisadele, vanaemadele, sugulastele. Mõelda, sündis laps! Kõik on õnnelikud. Aga 6–7 aasta pärast selgub, et neist pole enam lugu.”

Kui pere elaks koos, ei tekiks poole viiest probleemi. Muidugi pole viisakas vanaemale viimasel minutil öelda, et tule kella kolme asemel pool viis, aga see oleks tühine seik. Hoopis teine asi, kui pere ei ela koos, kui vanaema saab niikuinii last vähe näha. Kui suhted on noatera peal, lõikab iga vale samm lihasse.

Kohtuotsuse järgi jäeti poiss ema juurde. Anu kurdab: “Kuidas ometi nii saab, et kohus näeb ette, millal isa saab lapsega koos olla, millal mitte. Üks puhkusekuu aastas ja üle nädala laupäeval ja pühapäeval.”

Noorte Hääle ajal kirjutasin õige mitu lugu sellest, kuidas lahkuläinud vanemad lapsi oma poole kiskusid. Oma poole, kas või pooleks. Teineteist täielikult ignoreerides. Näiteks tundide lõpus ootas isa koolimaja ukse ees, viis tütre autoga minema, aga ema otsis haiglaid pidi last taga, et viimati on auto alla jäänud.

Piinata saab ka pisikeste asjadega. Kui ema pidi isa juurde jäänud pojaga fotograafi juurde minema, ootas ta asjatult poega. Pärast isa helistas lõdvalt, et, ah, me jäime lihtsalt magama.

Nii et see pole mitte kohtu kius, vaid mingigi korra loomine lahkuläinud vanemate ja laste suhetesse. Sealjuures ei keela kohus vanemaid ise kokku leppimast ja eraldi elaval isal kas või üle päeva pojaga kokku saamast.

Anu ei ütle, et Katrin takistaks tal pojapojaga kokku saada. Vanaema on sõitnud pojapoega lasteaeda vaatama, poissi on toodud Tartusse vanaema-vanaisa juurde. Aga karm tõde on see, et Anu ei tea kunagi, kui ta Katrinile helistab, kas ta saab pojapoega näha või ainult haiget.

Mõni aeg tagasi oli selline seik. Katrin sõitis turismireisile. Kuskil Poola piiril helistas Katrin Anule, et see võiks järgmine nädal pojapoja enda juurde võtta. Muidugi on selline käitumine selge häbematus. Vanaemalgi võivad oma plaanid olla, vanaema võib haige olla. Aga pole lugu! Kui vanaema nii väga pojapojaga koos tahab olla, küll ta siis lahenduse leiab.

Sassiläinud abielu ei tee ühtegi inimest õnnelikuks. Kindlasti ütleb Katrin kibestumise ja kiusu pärast nii: “Loen rikaste vanameeste kuulutusi. Võtaks õige mõne õnge. Ei tea, kaua nad ka elavad?” Vanaema, kellel haavad niigi lahti, saab uue soolaraputuse ja mõtleb õudusega: “Minu pojapoeg peab hakkama koos elama mingi õngevõetud vanamehega.”

Võib-olla mõtlematuse, võib-olla kiusu pärast räägib Katrin sedagi: “Kuulsin, et üks vanaema sõitis väikese lapsega bussis ja suri seal järsku ära. Küll see võib lapsele kole olla!” Tõsi, vanaemad enamasti mõtlevad sellele, et kui nad väiksema lapsega pikema sõidu ette võtavad ja midagi juhtub, et mis siis edasi saab. Aga vanaemadel on juba sõidusoodustuse pärast alati mingi dokument kotis ja enamasti on nad just lastelaste pärast endale mobiili muretsenud. Anu imestab: “Huvitav, et siis, kui laps imikuna minu juures oli, polnud minial hirmu, et midagi juhtub.”

Anu olukorra teeb raskemaks see, et ta on väikese poisi isapoolne vanaema. Anu ütleb: “Meest ei kaitse ju keegi. Naine saab lapsed ja alimendid, mehega juhtugu mis tahes.” Küllap see on nii mitte üksnes lahutatud, vaid ka kooselavas peres, et naisepoolne vanaema tunneb end turvalisemalt. Olgu mees kui tahes suur peremees majas, igapäevase suhtlusõhkkonna määrab naine.

Anu võttis jutuks ka “Mamma mia” saate, mis tema meelest hästi madalat joont hoiab. Minugi meelest võiks kiiresti arenev ajakirjanik ennast targema töö peale kulutada. Kas te tahaksite endale miniaks naist, kes seal oma elust striptiisi teeb? Mina küll ei tahaks.

Meie jutuajamise ajal küsis Anu, et kas üldse on veel tüdrukuid, kes soovivad lapsi kasvatada ning suudavad luua turvalise ja ilusa kodu. Arvasin, et kuigi neist vähe räägitakse, on neid tegelikult küllalt. Mida ka moodne aeg ei sisendaks, lapsed ja kodu on raskesti asendatav osa naise eneseteostuses.

Mozarti võimalus

Olen paljusid lapsi jälgides mõelnud Saint-Exupéry “Inimeste maas” kirjapandud tähelepanekule: “Mehe ja naise vahele oli laps end kuidagi kõverasse tõmmanud ja magas… Kummardusin ta sileda lauba kohale, ta õrnalt pruntis huulte kohale ja ütlesin endale: see on muusiku nägu, see on Mozart lapsena, see on elu paljutõotav looming. Muinasjuttude väikesed printsid ei erinenud temast millegagi: kelleks küll ei võiks ta saada, kui tema eest hoolitsetaks, teda hellitataks ja õpetataks!”

Kui aga laps jääb elu pressimismasina vahele, võib minna nii, et “…Mozarti suurimaks mõnuks kujuneb kord läppunud muusika mingis kohviku-urkas.”

Anu ise on kasvanud täisperes, nagu ka tema poeg ja tütar. Pole siis imestada, et ta kindlalt uskus: ta saab toreda minia, ta saab toreda väimehe ja aitab neil lapsi kasvatada. Ta oli kindel, et tema lastelastes ei lähe Mozart kaduma.

Nüüd küsib Anu, miks just tema pojaga nii juhtus. Natuke eluvõõras küsimus, sest Eestis lahutakse pooled abielud. Kindlasti ei ole nii suur lahutuste arv mingi eesti rahva vabadus ja õnn. Mina pole küll kohanud ühtegi last, kes ütleks, et tal pole nii ema kui ka isa vaja. Aga mõni kasuisa on lihasest isast hoolivam. Ja niisugust kauget aega, kus lahutatud naisel oli lihtsam järve hüpata kui ühiskonnas toime tulla, ei taha ometi keegi tagasi.

Nii see on, et noored alustavad varem või hiljem uut elu, aga vanaemad-vanaisad jäävad otsekui õhku. Anu piinab end päevast päeva mälestustega, sest ligi kolme koos oldud aastat tuletavad meelde kas või poisi mänguasjad. Kas ta peaks need keldrisse viima või ära viskama? Aga siis tuleb pojapoeg külla ja küsib, kus tema jalgratas on.

Sügisel läheb pojapoeg kooli. Anu muretseb, mida poiss pärast lühikest koolipäeva üksi kodus teeb. See pole ainult Anu mure. Tuhanded koolilapsed triigivad oma aju siledaks mõttetute multikate ja arvutimängudega, sest mida sa hing ikka üksi kodus teed. Tõsi, nüüd on telekanalid ja ka Eesti Raadio saatega “Mina lood” hakanud koolilaste aega varasemast rohkem sisustama. Aga see võiks olla lausa Haridusministeeriumi ja Eesti Televisiooni ühisprojekt — täita põnevalt õpilaste aega, kui nad on koolist tulnud, aga pole veel õppima hakanud.

Anu on käinud sensitiivi juures ja kavatseb psühholoogilt nõu küsida, kuidas edaspidi toime tulla. Kas nii, nagu paljud on soovitanud? Et niikuinii ei suuda keegi teise eest elada. Ära lase endaga mängida. Ja et mida vähem sa lapselapsega läbi käid, seda vähemaks su valu jääb. Mida vähem sa teda näed, seda vähem tunned ka temast puudust. Küll ükskord kõik laheneb. Ja kui tahad mõnikord lapselast siiski näha, pea suu kinni.

Ahastuses on Anu mõelnud: “Ma poleks ilmaski võtnud seda noort elu enda kasvatada, kui oleksin teadnud, mis mind ees ootab.”