Oma lihase isa eest hoolitsemine ei saa ju ometi koormaks olla!
Kui mu vanaisal paar aastat tagasi diagnoositi vähk, ei olnud asi esialgu üldse hull. Papa oli kõbus mees ja käis ikka linna peal jalutamas, metsas seenel ja sõpradel külas. Muidugi igapäevaselt ka raamatukogus. Paari kuu pärast ei olnud samm enam nii kindel ja vanaisa sai endale käimisraami ja sai ikka oma asjad aetud.
Kuid ühel päeval juhtus õnnetus - vanaisa murdis käeluu. Kuna papa oli tagasihoidlik mees, kelle suurim hirm siin maailmas oli kellelegi koormaks olla, ei pidanud ta vajalikuks pereliikmetele õnnetusest teada anda, vaid helistas kiirabisse ja küsis nõu. Arstid ei tulnud kohapealegi asja üle vaatama, vaid käskisid vanal mehel käe peal külma kompressi hoida ja puhata.
Peale kolme nädalat juhtusin mina vanaisale külla ja mu šokk oli suur. Nimelt oli papa käsi tumelilla ja ta ei saanud seda karvavõrdki liigutada. Kui küsisin, et miks ta ometi varem asjast rääkinud pole, vastas ta terve käega rehmates, et mis see väike sinikas nüüd kaeblemist väärt on. Ometi ei saanud vanaisa terve selle aja ka enda käimisraami kasutada, sest selle jaoks on ikka mõlema käe jõudu vaja.
Peale pikki vaidlusi kiirabiga viidi ta siiski kiirabisse, kuid kätt kipsi ei pandud. Põhimõtteliselt tehti mulle selgeks, et nii vanadel ei kasva luud kokku ja nagunii sureb ta ju varsti ära. Siis läkski olukord väga raskeks, sest papa oli aheldatud voodisse või ratastooli.
Üks tütardest kolis vanaisaga kokku ja igapäevaselt tuli vanaisa ratastooli ja voodisse tõsta, sest ka tema tahtis näiteks teistega koos köögis söömas käia. Kuigi selleks ajaks ei kaalunud vanaisa enam kuigi palju, siis oli teda siiski üsna raske näiteks voodist ratastooli saada, sest tal ei töötanud ei jalad ega käed.
Vanaisal endal oli kõige raskem. Ta ei palunud kunagi midagi, seetõttu oli teda ka raskem aidata. Näiteks WCsse ei julgenud ta üldse küsida, see oli tema jaoks alandav ja häbistav, et ta ise asjadega hakkama ei saanud. Ometi ei tulnud kellelgi pähegi teda kuskile hooldushaiglasse saata, kuigi arstid seda soovitasid.
Lõpuks hakkas papa ise paluma, et teda sinna saadedaks, kasvõi kuukeseks. Et siis ta saab seal jalalihaseid treenida ja seal olevat pikad koridorid jne. Eks me saime aru, et vanaisa tahtis perele natukeseks puhkust anda. Muidugi sai selle kuu aja jooksul iga päev vaatamas käidud ja talle seltsiks olnud.
Pärast hooldushaiglat elas vanaisa veel kuukese kodus, kui ta lõpuks teise tütre juurde toodi, et temaga koos elav laps puhata saaks, sest tegelikult oli see raske töö. Tõsta vanaisa ratastooli, kui ta lamas, siis tahtis ta vahepeal ka pööramist. Rääkimata tualetis käimisest ja söömisest.
Meie pere võttis asja loomulikult. Kui vanaisa nooremana hoolitses oma laste eest, siis nüüd sai tema laste hoolt tunda. Kunagi ei olnud juttugi, et “mina ei taha seda vanameest kantseldada,” selline asi tundub absoluutselt jube ja südametu. Kuidas saabki mitte hoolitseda oma lihase isa eest? See peaks ju inimestele sisse kodeeritud olema!
