PÄEVA KOMM Naistekas: Ükskõiksus ei lubanud mul end tappa

PÄEVA KOMM: Kõige raskem on leida kedagi, kellele rääkida. Mõni aasta tagasi ei näinud ma ka võimalust enam edasi elada. Teadsin, et oma kolme lapse pärast ma pean, aga jõudsin ka sinnamaale, et panin end uskuma, et ilma minuta on neil elu parem. Olingi ausalt öeldes teel juba, et kõik lõpetada.

Mingi mõtte sunnil helistasin naabrinaisele, kellega enne lahutust olime suhelnud väga palju, aga üksikemana ma enam nende peresõbraks ei sobinud. Ühesõnaga, ma ei tea, miks ma helistasin. Küsisin, kas sa hoolitsed mu laste eest, kui mind enam pole. Tema vastas, et loomulikult hoolitsen.

Ta ei üritanud mind ümber veenda, mitte midagi. Vajutasin mobiili kinni, ta ei helistanud isegi tagasi. Siis ma sain aru, et tegelikult ei huvita kedagi peale sinu kõige lähemate, kas sa elad või sured. See täielik ükskõiksus aga klõpsas mul peas midagi lahti. Tõmbasin auto tee äärde, nutsin ja karjusin, aga läksin tagasi koju.

Praegu tundub see kõik tobe ja ma ei kujuta ette, mis lastest oleks saanud, kui oleksid pidanud niisuguse teadmisega elama. Aga jah, inimesed, aidake oma lähedasi, kui näete, et nad vajavad abi. Enamasti depressioonis inimene ise abi ei küsi, tõmbub endasse ja võib halvasti öelda. Aga tegelikult ta vajab teie abi väga-väga. Ärge andke alla.

Kui sa küsid eneselt: milleks elada?
___________
PÄEVA KOMM on Delfi rubriik, kus avaldame lugejate kommentaare.