PÄEVA KOMM: ühte koju mahub edukalt ka neli põlvkonda
“On aastaid ka neli põlvkonda ühe katuse all elanud ja hästi läbi saanud… Praegu on kolm, kuid varsti-varsti jälle neli. Mis ühest otsast kaob, tuleb teisest otsast juurde. Ei kurda. Ise tuleb rahulik ja tolerantne olla, kõike mõistusega võtta ja tööjaotus peab paigas olema. Näiteks enamus päevi teen süüa mina, aga kui olen õhtul väljas, siis teeb ema. Kui mina teen süüa, ema ei sega, kui ema toimetab köögis, tegelen mina muuga. Erandiks sünnipäevad ja muud hoogtööpäevakud. Kuna oleme kõik mõistliku iseloomuga (suguvõsa viga), saame kenasti hakkama.
Ainus probleem, et vanaisa päev hakkab hommikul kella 6-7 paiku, vanainimene lihtsalt ei maga kauem, siis aga pole lapselapsi veel võtta talle appi puid laduma ja kurke kastma ja lund rookima. Need aga roogivad vanaisale linumajakese juurde lindude söötmise tee tee õhtul hilja lahti ja jäävad lootma, et öösel paksu sadu peale ei tule.
Aga televiisor peab igal põlvkonnal oma olema. Ja kõva muusikat kuulatakse kõrvaklappidega. Ja vanaisa poolt kästud tööd teevad lapselapsed alati paari päeva pärast ära, no vahel venib ooteaeg nädalani ka ja maad kaevatakse veelgi kauem. See-eest näiteks kartulimuldamine ja muu lihtsam käib koheselt ja kui seeneleminek tuleb, on kõik kohe kobaras kohal. Tõsi küll, tänavu on nad vanaisa nördimuseks korjanud tohututes kogustes pähkleid, millega vanaisal-vanaemal pole midagi peale hakata (hambad! õigemini proteesid!), kuid seeni ikka ka.
See natuke üksteise kirumist käib asja juurde, seda ei võeta tõsiselt ega öelda avalikult. -ex-riigimees
