Pahane lugeja: kulla emme, su laps ei ole nii armas ja andekas, kui sa arvad!

 (155)
Pahane lugeja: kulla emme, su laps ei ole nii armas ja andekas, kui sa arvad!
---

Mul ei ole lapsi ja ma ei armasta lapsi, kuid see ei tee minust lastevihkajat — saagu see kohe selgeks. Mind ärritavad nende laste emmed, kes tahavad, et kogu maailm teaks, et neil on ilus, tark ja osav laps, armsam kõigist teistest sel planeedil. Ma tahaksin öelda vaid üht — laps on laps. Üks võib olla armsam kui teine ja oma ema jaoks on iga laps niikuinii kõige armsam, kuid ülejäänud kodanikele käib pidev vaadake-mu-lapse-pontsakaid-põski närvidele.

Kui mu õde sai emaks, hakkasid tema Facebooki lehele vaat et iga päev uued pildid ja titeteemalised postitused tulema. Esimene naeratus, esimene pööramine, esimene istumine, esimene samm, esimene sõna, esimene piss potis. Uhke tädina elasin sellele alguses kaasa, kuid kui ma pidin söögi alla ja söögi peale seda last vahtima, sai mul ühel hetkel kõrini. Õde ütles, et kõik tema tittedega sõbrannad jagavad oma kogemusi ja pilte teistega ja seni pole ta küll kuulnud, et see kellelegi pinda käiks. Jätsin asja sinnapaika, perekond ikkagi.

Mu sõbranna laps on kaheaastane. Minu meelest hakkas ta alles hiljuti arusaadavaid sõnu rääkima. Igatahes, eile helistasin töölt oma sõbrannale, et üht numbrit saada — töötasime enne koos, kuid nüüd on ta pikendatud puhkusel. Telefoni ei võtnud vastu aga mitte sõbranna, vaid hoopis tema poeg.

“Alloo,” kostis lapsehääl telefonis.

Seotud lood:

“Hallo-hallo, tere *****, kas sa annaksid toru emmele?” vastasin. Ikka juhtub, et lapsed võtavad vahed telefoni vastu, tänapäeval sünnivad nad ju nutitelefon peos.

Samal hetkel kuulsin taustal sõbranna häält: “Räägi-räägi, ütle tädile tere!”.

“Tele!”

“Kuule, oled sa seal, mul on tarvis sinuga rääkida,” sai mu kannatus otsa.

Veetsin veel mõned hetked ebamäärase lalina seltsis, kuni sõbranna lõpuks toru võttis ja “vabandas”, et laps ise nii väga tahab kõigiga suhelda. No tore küll, aga kui ma tahaksin su lapsega vestelda, tuleksin ma sulel külla — kui ma helistan sulle tööasjus, et ole mul vähimatki isu paariaastase silbitamist kuulata. Meil tekkis sel teemal õhtul arutelu ja ta päris solvus kohe, aga mina istun siin ja ei saa aru, mida ma nüüd nii valesti tegin.

Ah, meenus veel — mõnda aega tagasi võttis töökaaslane oma tütre tööle kaasa ja see “joonistas” mulle pildi. Pildil oli kaks kriipsu (mina), mumm (tema) ja ebamäärane täpp (koer) ning ta kinkis selle oma emaga mulle, emal oli vaat et uhkusepisar silmas. Sättisin selle viisakusest oma laual nähtavale kohale, kuid õhtul lauda koristades kadus see sealt. Järgmisel päeval oli see titeemme tusasem kui enne — kas asi võis olla selles, et ma tema väikese Picasso üllitise vanapaberihunnikusse lennutasin?

Kuidas teised suhtuvad sellesse, kui inimesed oma lapsi pidevalt telefonitoru otsa annavad, sülle teistele topivad ja piltidega uputavad. On see normaalne? Kas kui keegi saab lapse, peabki kogu ilm aina ohhetama ja ahhetama, kiitma ja nunnutama?