"Lõpetajana palun ise vanematel kinkida suurema summaga raamatupoe kinkekaardi."

"Enamus poisse ju raamatuid ei loe. Ehk mingi hea lõhn või kell?"

"Soovitan ka käekella, seieritega ja soliidsem, klassikaline, kuupäeva võib ka sisse graveerida. Kui võimalik, siis ka tasku uur - see on tõeline mälestusese ja koos ketiga ka ehe."

"Kinkisin pojale põhikooli lõpetamisel hõbedast käeketi. Meheliku ja küllalt jämeda, plaadiga kuhu saab nimi kirjutada. Kannab pidevalt ja mitte kunagi ei unusta ta seda maha, enne ununeb mobiil koju. Selliseid meestele mõeldud kette on ka odavamaid, äkki sobib see kinkimiseks?"

"Seda, et midagi pole vaja kinkida, ütlen mina inimestele, kellest ma ei usu, et nad suudaksid mulle valida midagi sellist, millest ma rõõmu tunneksin. Aga raha või kinkekaart on koolilõpetajale alati kohane kink, sellega ei saa mööda panna."

"Aga meie kinkisime pojale tööriistade kohvri, kus kõik tööriistad sees. Ta ise väga rahul ja nüüd sellest kolm aastat möödunud, aga kohver väga abiks, sest autot vaja putitada ja poistel üldse igasugu võtmeid ja kruvikeerajaid tihti vaja (kui just siidikäsi ei ole)."

"Korralik käekell, kullast või hõbedast lipsunõel, kallim rahakott sissekinnitatud metallplaadiga (sinna saab graveerida). Midagi klassikalist, et ka 20 aasta pärast meenutaks."

"Kui ülikooli kavatseb minna, siis võiks näiteks läpaka kinkida. Kui poisil kõik on olemas, siis on muidugi keeruline. Sellisel juhul võib-olla tõesti raha või kinkekaart. Igasugused ehted jms on mõttetud."

"Kui midagi vajalikku kinkida ei saa ja kingisaaja pole ise soovi avaldanud, siis pole vaja midagi kinkida. Mine aktusele, soovi õnne ja tunne rõõmu, et pojast on saanud mees. Kingi lilleõis ja tee mehepojale korralik soe lõunasöök kodus (äkki küpsetad koogigi, kui on maias poiss). Usun, et ema rõõmust ja korralikust kõhutäiest peab poiss palju rohkem lugu, kui mingist oma nimega metallplaadist või espressotassist vms asjast, mida vaja ei lähe."

"Rusikareegel on see, et kuna gümnaasiumilõpetaja on juba peaaegu täiskasvanud inimene, siis kinkida talle mingi suurem rahasumma, mida ta võib oma äranägemise järgi kulutada. See on ka nagu usalduse andmine - saagu raha ja kulutagu seda arukalt. Kui ei oska arukalt kulutada, siis see on ka hea õppetund."

"Hulga rohkem hindasin ma vanaema kingitud hoiust, mis oli mingi väga väike summa, aga vanaema avas koos minuga hoiusearve, pani pisikese summa sisse ja ütles, et nüüd hakkad ise juurde koguma, et vanaduses oleks võtta. Vot see oli nagu pilet täiskasvanute maailma."

"Meie tegime tütrele gümnaasiumi lõpukingi juba paari nädala eest ära - kinkisime uue korraliku fotoaparaadi koos vajalike vidinatega (kott, lisaobjektiivid jms). Kuna ta tahab edasi fotograafiat õppima minna, siis on tal vajalik enne aparaadiga n-ö kokku kasvada ja sellega ka mõned tööd juba teha."

"Mina olen lõpetaja tädi, kuigi ainult kuus aastat temast vanem. Kingitus hangitud - Rahva Raamatu 50eurine kinkekaart ja lubadus, et maksan tema eluaseme üürikulud esimesed kuus kuud, kui ta Tartu Ülikooli sisse saab ja kodust ära kolib."

"Oleme alati peres kõik väljaminekud koos läbi arutanud ja ausalt öeldes ei ole mul esimest korda sel aastal finantsi kingitust teha ja seda teab ka mu laps. Aga kindlasti on sel päeval laual tema lemmikud söögid, mis vähe pidulikumad. See on ka minu jaoks oluline verstapost ja ma olen tänulik, et mul on selles osas väga mõistev järeltulija."

"Kinkisin lapselapsele poole aasta õppemaksu raha (see on ikka väga suur summa). Kui läheb hästi ja pole õppemaksu vaja maksta, siis kulub see raha ühika jaoks ära. Lapsuke oli väga õnnelik, et toetan tema õpinguid."

"Mina sain keskkooli lõpus kingiks sõrmuse, mille vanaema oli keskkooli lõpetamisel kinkinud minu emale. Oleks mul tütar, kingiks edasi temale selle sõrmuse... Väga ilus on päritavat asja niimoodi edasi kinkida."

Lugeja, räägi kaasa! Mida plaanid sina enda lapsele lõpetamise puhul kinkida või mida kinkisid sinu vanemad sulle?