Panin oma tütrele vale nime
Mina olen üks neist, kellest kirjutati artiklis „Vanemate eneserahuldamine laste arvelt algab juba lapsele nime panekust." Ka mina panin oma tütrele liitnime, kus on sees mitu võõrtähte. Praegu kahetsen otsust ja mõtlen lapse nime muutmisele.
Kuna tütre nimi on nii haruldane ja Eestis teist sellist ma ei tea, siis ei hakka seda siin ka välja ütlema. Täpsustan vaid, et tegu on liitnimega ja seal on tõesti sees mitu võõrtähte. Ja siis ei olnud veel nimeseadust, mis sellist asja praegu keelab, vastu võetud.
Ma sain lapse väga noorelt, olin siis vaid 18. Beebi ei olnud planeeritud, aga oli väga oodatud. Tol ajal olin ise veel peaaegu laps, elasin koos vanematega ja keskkool oli pooleli. Kuid titeuudised mind ei šokeerinud, seksisin ilma kaitsevahendideta ja olin teadlik sellest, et võin rasestuda. Ma tahtsin, et minu beebi oleks väga eriline ja et ta kannaks ainult ilusaid riideid ja mängiks kõige paremate mänguasjadega.
Minul endal on väga tavaline nimi, sama nimega oli nii mu lasteaiarühmas kui klassis kaks tüdrukut ja seetõttu otsustasin, et valin oma lapsele nime, mida mitte kellelgi teisel ei ole. Liitnimed ja võõrtähed nimedes olid siis väga moes ka. Otsisin raseduse ajal nimesid internetist ja ühest foorumist leidsin ühe, mingist naisteportaalist teise nime. Mõlemad tundusid nii ilusad.
Siis otsustasingi, et panen oma tütrele mõlemad nimed. Kuna tita isa lasi rasedusest kuuldes jalga, ei pidanud ma nimevalikut temaga arutama ka. Rääkisin ainult oma emale, kes arvas, et natuke keeruline ta vist on, aga see-eest väga ilus. Hüüdnimeks sai tirtsul beebina Kalli ja nii hüüame teda ka praegu.
Sellest, et ma olin valinud vale nime, sain aru siis, kui printsess hakkas lasteaeda minema. Esiteks kirjutati tema nimi kapile valesti. Esimestel päevadel joonistustele nimesid alla märkides kirjutasid kasvatajad alati vähemalt ühe tähe valesti.
Lõpuks said vähemalt kasvatajad nime selgeks, kuid teistele lastevanematele pidin iga kord ütlema, kuidas seda kirjutada ja hääldada tuleb. Siis mõistsin, et iga kord tähthaaval lapse nime välja öelda on väga tüütu!!!
Järgmisel aastal pidid lapsed joonistustele ise nime alla kirjutama. Kui Timo ja Mari ja Karl said sellega edukalt juba sügisel hakkama, kui kirjutamist õppima hakati, siis minu printsess ei osanud veel viieseltki tervet nime kirja panna, vaid kirjutas vaid esimese nimepoole. Alles kevadeks sai ta oma nimekuju nii hästi selgeks, et suutis ise terve nime kirjutada.
Sünnipäevakaartidel on tema nimi alati valesti. Paljud klassikaaslased (ta on nüüd teises klassis) hääldavad ta nime kuidagi imelikult. Kui ma teda võõrastele tutvustan, pean alati kaks või kolm korda tema nime ütlema, sest esimese korraga tavaliselt ei saada aru. Tutvustamisele järgneb alati küsimus — kuidas seda kirjutatakse? Ahaa, jaaa, no selge, kas ta ise ikka oskab seda kirjutada? Näoilmed ja hääletoon, millega seda öeldakse, on põlglik ja irooniline.
Ka printsess ise on juba küsinud, kas tal ei võiks mingi lihtsam nimi olla. Ja ausalt öeldes olen ma sellele mõtlema hakanud küll, sest nimi on küll tõesti ilus, aga lapsel on sellega väga raske elada. Esimese nime saaksin lihtsamaks ja eestipärasemaks muuta, kui kaks võõrtähte asendada. Siis ta saab seda nime vähemalt probleemideta kasutada ja kõik saavad esimese korraga aru.
Beebi sündides ma tõesti ei osanud oodata, et ühest nimest võib nii palju jama tulla ja praegu mul on isegi natuke piinlik. Printsessil peab olema printsessi nimi, vähemalt seda ma arvasin tookord. Õnneks praegu ei luba nimeseadus enam selliseid eesnimesid panna. See säästab väga paljusid lapsi ja nende vanemaid probleemidest ja lõpututest selgitustest.
