Pealtkuuldud kahekõne: Kes käib kellega?

Kindlasti mäletate, kui vanalt olite esimest korda armunud? Esimest kinoskäiku, esimest tantsu ja esimest suudlust? Ikka “normaalses” vanuses, onju? Aga praegu on teised ajad, ilm on hukas ja noored ülekäte — juba mürsikud ajavad sellist elutarka juttu, et võtab tummaks kohe.

Täiesti tahtmatult sattusin bussis kuulma kahe koolitüdruku vestlust. Tüdrukud ise olid ikka tõelised titekad, silmaga vaadates umbes 5. klassi omad. Sellised, kes rõõmsalt roosasid ja helelillasid riideid kannavad ning võib-olla vaatavad hommikuti enne kooli telekast multikaid kah.

No vaat, ajasid need tirtsud seal juttu, ümisesid laulutunnis õpitud viise ja arutasid, mis õhtul telekast tuleb. Kuni järsku üks küsis: „Kuule, mitu päeva sa Mihkliga nüüd käinud oled?“. „Neli,“ vastas teine roosajopeline tüdruk. „Oi, mina olen Otiga sama kaua käinud,“ rõõmustas esimene.

Mina ei saanud algul üldse aru, millest jutt käib, arvasin, et kuulsin valesti. Mis “käinud”? “Käimine” on ju see, mis vanasti oli kurameerimine.

„Aga tead,“ jätkas esimene tüdruk, „Katu on Markoga juba ÜHEKSA päeva käinud!“ „Ei ole, ausalt vä?“ imestas teine. „Jaa, ta ise ütles, et täpselt üheksa päeva sai täis. Aga tegelt pidi ta varsti Marko pikalt saatma.“ „Miks siis?“ ei saanud teine pihta. „No Katu ise rääkis. Et Marko käib ikka õudselt pinda ja üldse.“ „Aa, siis küll. Ja tead, mis on — nende väikeste poistega on ikka ilgelt nõme käia, nad on NII nõmedad ja titekad,“ konstateeris üks roosajope, ma ei suutnud vahet teha, kumb. „Muidugi nõme, aga…“ vastas teine. Ilmselt lisas ta mõttes juurde: „Aga mida sa parema puudusel ikka teed.“

Lõpuks kuulsin ma nende käest veel, et keegi Merka käib Keniga juba 30 päeva, aga selle peale olid mõlemad tüdrukud tükk aega mõtlikult vait ja ohkasid. Kaks võimalust — kas kadedusest (ilmselt on Ken juba SUUR) või haletsusest — no et kuidas saab mingi omavanuse poisiklutiga nii kaua käia.

Tüdrukud läksid bussist maha, enne sädistasid veel, mis kell nad MSN-is kohtuvad, aga minu pea hakkas tööle. Huvitav, vanasti tähendas käimine ikka seda, et kõigepealt pidi tüdruk poisile meeldima. Poiss tüdrukule muidugi ka. (Ja see juhtus tavaliselt ikka tunduvalt hiljem kui 4.-5. klassis!)

Nad läksid koos koolist koju, õhtuti käisid linna peal ja kinos või kohvikus. No ja pidudel tantsisid koos. Suudlesid ja kallistasid nurga taga. Tänapäeval pole aga õpilaste seas mingi ime, et algul käiakse natuke, seejärel hakatakse lausa koos elama.

Aga mida mõtlevad 5. klassi plikad käimise all? Koolis ühes pingis istumist? Vaevalt küll. Sellises vanuses on ju mark maas, kui pead poisiga istuma. Koolist koju saatmisega polnud kah tegu, sest oma silmaga nägin, et nad tulid kooli juures kahekesi bussi, mingeid poisse polnud läheduses. Pidudel sellised titekad ei käi, õhtuti kinno neid ka ei lasta.

Ja mida tähendab, et nad on juba neli päeva käinud??? Koolis vahetunnis ajavad juttu või? Lahendavad koos matemaatikaülesandeid? Kõige tõenäolisem, et nad on õhtuti MSN-is lobisenud. Ja kui oled neli õhtut lobisenud, oled neli päeva käinud.

Aga kas need poisid, need “väikesed ja nõmedad”, ise ka teavad, et Mannud ja Katud ja Pirksid nendega käivad? Ilmselt mitte. Ja parem ongi, sest siis saaksid nad mõne päeva pärast teada, et on maha jäetud — lihtsalt sellepärast, et nad on liiga noored.

Artiklis kasutatud nimed muudetud.