Pereema: Minu igaõhtune kaaslane on pudel veini

 (157)
Pereema: Minu igaõhtune kaaslane on pudel veini
.

Mul on kolm eelkooliealist last ja töönarkomaanist mees. Õhtul, kui nad lõpuks voodis on, korgin lahti pudeli veini ja naudin — see on minu aeg! Ja minu parim sõber vein aitab mul end taas normaalsena tunda.

Kui ma juba pudelil korgi pealt olen saanud, siis ei suuda ma lõpetada enne, kui pudelil põhi peal on. Esimene klaasitäis läheb puhtalt janukustutuseks. Teist pokaali naudin juba rohkem, teen arvuti lahti, loen naistelehti ja foorumeid, lobisen sõbrannadega msnis ja hakkan end juba peaaegu inimesena tundma.

Pärast kolmandat klaasi tuleb isegi juba naeratus näole ning päevamured hakkavad tahaplaanile jääma. Neljas pokaalitäis kaob nii kiiresti, et ei märkagi, tuju on juba üsna ülev ja siis on pudelisse nii vähe alles jäänud, et seda oleks juba lausa patt alles jätta.

Minu identiteet on kadunud
Põhjuseid, miks vein minu igaõhtuseks abiliseks ja kaaslaseks on saanud, on palju. Olen kuus aastat olnud kodune ema. Ja ainult ema. Ma ei ole enam naine, kolleeg, sõbranna, abikaasa, vaid ainult EMA! See töö on mind täiesti endasse neelanud, MIND ENNAST ei ole enam olemas. Lisaks ma tunnen pidevalt, et ei tule oma kohustustega toime. Ma ei suuda hoida maja korras, unustan lastele puhtad riided lasteaeda kaasa panna, ei jõua õhtusööki õigeks ajaks valmis. Lapsed võtavad kogu tähelepanu ja jõu.

Meest pole kodus pea kunagi, ta tuleb õhtul hilja, kui mina ja lapsed juba magame ning läheb hommikul vara, kui mina tegelen pudrukeetmise ja laste riietamisega. Päris tihti tunnen, et toimetan autopiloodil nagu robot. Vein annab mulle mu MINA tagasi, ma saan end taas normaalsena tunda ja meenutada, kuidas oli olla naine, kellele mehed tänaval järgi vaatasid, sõbranna, kes kaaslasi naerma ajas ja igasugu pööraseid ettevõtmisi korraldas.

Ma tunnistan, et mul on olnud paar hetke, mil olen mõelnud, et võib-olla peaks joomise maha jätma.On juhtunud, et ärkan hommikul laste kisa peale diivanil, pudel kõrval ja ma ei mäleta, kuidas ma sinna sain. On juhtunud, et ma ei suuda meenutada, kas abikaasa aitas mu öösel voodisse või jõudsin ma sinna omal jalal. Kord oli juhus, kui  väiksemal lapsel hakkas öösel paha ning ma oleks pidanud temaga koos esmaabisse sõitma, aga ma ei olnud konditsioonis. Abikaasa hoolitses selle eest, et laps vajalikku abi saaks.

Abikaasa ei kahtlusta midagi
Vein on minu väikene saladus. Kahtlustan, et abikaasa ei tea mu salajasest hobist midagi. Tõsi, ta on näinud mind purjus olekus, kuid tavaliselt suudan ma end tema juuresolekul sirgena hoida ja vähemalt õhtul ise voodisse jõuda. Mälukad vabandan välja erakordselt raske päevaga ja see on tõsi, pildituks olengi end joonud vaid siis, kui selja taga on olnud tõelisekt hullumeelne päev haigete, lärmakate, sigadusi tegevate lastega.

Veel vähem oskavad midagi kahtlustada mu vähesed alles jäänud tuttavad, sõpru pole mul enam ammu. Väljaspoole paistab meie pere ilus, õnnelik ja harmooniline — rõõmus koduperenaine koos tubli ja eduka karjäärimehe ja kolme andeka lapsega. Nad ei aimagi, kuidas kogu see koorem mind rõhub!

Mind lohutab, et vähemalt foorumite, jututubade ja naistele mõeldud internetikülgede põhjal ei ole ma ainus veinisõbrast ema. Selliseid naisi on palju, kes õhtul, kui lapsed magavad, end klaasi (või mitme klaasi) veiniga lohutavad. Nende profiil on tihti sama  — ilus pere, edukas mees, mitu last ja ei ühtegi vaba hetke päeva jooksul iseenda jaoks. Me ei saa oma murest avalikult rääkida, sest hukkamõist on kiire tulema. Küll aga saame me oma muresid jagada jututubades, anonüümselt.

Ma tean, et mul on probleem. Ma tean, et ma joon liiga palju. Ma tean, et seda ei tohiks teha. Ma tean, et minu suur sõprus veiniga võib lõppeda halvasti kas minu või mu laste jaoks. Seetõttu olen üritanud piirduda vaid kahe klaasi veiniga õhtu jooksul. Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte. Ma loodan, et suudan piiri pidada ja sellest nõiaringist ükskord välja saada.