Perekasvatuse Instituut: Eesti laste heaolu ja turvalisuse eest vastutavad kõik Eesti inimesed
Aga seekord sihime oma teksti mitte konkreetsele lapsevanemale, vaid pigem kodanikkonnale. Meie kõik oleme ju vastutavad tuleviku eest — tulevikuühiskond aga on nii terve kui praeguste laste lapsepõlv.
Me lähtume Perekasvatuse Instituudis nii nõustamisel kui ka loengutel alati põhimõttest, et ükskõik kui hädas vanem on, tahab ta alati oma lapsele parimat. Ükski vanem ei kahjusta meelega oma last ja ükski vanem ei langeta meelega otsuseid, mis lapsele haiget teevad. Seepärast on ka järgnevates tähelepanekutes alati aluseks mõte, et vanemal on olemas tahtmine pakkuda oma lapsele parimat, küsimus on selles, kuidas me teised — naabrid, riik, spetsialistid jne., saame teda selles aidata kui ta peaks üksi hätta jääma.
Räägime läbi ja tõmbame piiri
Üheks laste väärkohtlemise ja hooletajätmise riskiteguriks on see, kui ühiskonnas puuduvad selged piirid ja on täpselt määratlemata, mis on lubatud ja mis keelatud. 26. mail oli Eesti Päevalehes artikkel, kus arutati kui kauaks tohiks last üksi koju jätta ja korrati taas kulunud ja mittemidagiütlevat tõde, et kõik sõltub lapsest ja olukorrast. Seoses uue lastekaitse seaduse teksti koostamisega on käidud isegi välja mõiste „mõistlik aeg”, millest piisavat seadusandlikus mõttes.
„Annan lapsele hommikusöögi ja jätan ta siis üksi koju. Neljaks tunniks, ” räägib 25-aastane Tiina. „Lasteaiakohta me ei saanud emapalga lõppedes ja üks lastehoid, kus kohta oleks olnud, on liiga kallis. Lapse isa ei ela meiega ja kedagi lapse juurde jätta pole. Ma jõuan lõunal koju minna, talle süüa anda ja ta lõunauinakuks voodisse panna. Siis lähen tööle tagasi — jälle neljaks tunniks. Nii teevad ju teised ka.”
Kas Tiina laps oli kodus „mõistliku aja”?
Vaevalt, et Tiina või teised emad, kes oma lapse võimalikult ohutuks muudetud tuppa jätavad (oleme näinud tuba, kus aknad on tekkidega kinni kaetud, mööblist ainult madal voodi ja siis lapse mänguasjad — ema-isa tööpäevadel veetis selles ohutus toas aega paariaastane poeg), seda olukorda ideaalseks peavad — aga nad loodavad, et midagi ei juhtu ja usuvad, et pikad üksildased päevad last ei kahjusta.
Mida see muudaks, kui me nüüd ikkagi võtaksime julguse kokku midagi arvata ja „oleneb olukorrast ja lapsest” väidete asemel võtaksime konkreetse seisukoha? Ükskõik, kuhu siis lõpuks piir tõmmatakse, on see uuringute põhjal parem kui määramatus, kui tõmbamata piir.
Kui kirjas oleks näiteks, et nooremaid kui kooliealisi lapsi järelvalveta jätta ei tohi ja esimese kolme kooliaasta jooksul tohib laps olla omapäi kõige rohkem kaks tundi korraga, oleks endiselt palju lapsi, kelle vanemad ise riske hinnates otsustavad, et lapsed on võimelised rohkemat vastutust kandma ja iseseisvamad olema. Aga samas annaks selline kindlalt kehtestatud määratlus selgema pildi sellest, mida meie ühiskonnas aktsepteeritakse. See oleks aluseks nii laste väärkohtlemise juhtumite hindamisel kui ka järgmiste seaduste-määruste kehtestamisel. Selline selge piirang avaldaks survet riigile ja kohalikele omavalitsustele, et loodaks lapsevanemale võimalused paindlikuks ja kättesaadavaks lapsehoiuks pikema aja vältel.
Nii et kelle huvides on ebamäärasus ja vanemale suurema vastutuse andmine? Kas vanema huvides, kes siis saab/peab ise otsustama ja kogu vastutuse enda peale võtma, või hoopis kellegi teise huvides, kes muidu peaks tulema vanemale appi ja looma vanemale tugisüsteemide näol võimalused seaduse täitmiseks?
Eesti laste eest vastutavad Eesti inimesed
Kui tihti olete end tabanud teisi lapsi ja lapsevanemaid vaadates mõttelt, et teie arvates käitub lapsevanem oma lapsega valesti? Kas olete siis oma arvamust väljendanud? Kas olete kuhugi teatanud? Näiteks kui sõbraperes elab laps peamiselt rämpstoidust või kui paariaastane vegan-dieedile surutud lapsuke kahvatu ja närb on? Või kui tänaval keegi oma last sakutab ja ta peale karjub? Kui laps huviringide ja õppetöö suure koormuse tõttu juba mõne aastaga koolis neurootiliseks muutub?
Ükskõik, millise vanemate või lapsehoidjate grupiga me Perekasvatuse Instituudis töötame, kerkivad need küsimused üles. Mida siis teha? Kellel on õigus sekkuda? Või hoopis — kellel on kohustus sekkuda?
Eesti ühiskond on külm ja individualistlik. Meie riigis on antud suur vabadus oma rahakasutuse ja oma elu üle otsustada inimesele endale. Sellega seoses on antud ka vastutus inimesele endale. Kui riik ei otsusta inimeste eest ära ega kehtesta piiri, millest elu korraldamisel lähtuda vaid annab suuniseks vaid „mõistliku aja” või „terve mõistuse” põhimõtte, siis jääbki igaühe, mitte iga lapsevanema, vaid iga kodaniku, vastutada ja otsustada, mis on mõistlik, mis on terve.
Tahame täna panna kõigile südamele — see on meie ühisvastutus, kas lapsest, keda me näeme väärkoheldavat, saab keegi, kes tulevikus täidab riigikassa tubli maksurahaga ja toodab riigile terveid järglasi, või keegi, kelle peale meie maksuraha hakkab kuluma — kas siis vanglakoha või haiglakoha näol.
Mis on kasvatuses ja lapsepõlves tegelikult tähtis?
„Kui sa ei õpi, siis sa tulevikus head töökohta ei saa.”
Mitusada korda see lause eesti kodudes iga päev kõlab? Vanemad korrutavad seda kui mantrat. Jäta mängimata, jäta puhkamata, jäta oma mõtted mõtlemata ja oma uudishimu rahuldamata! Sa pead selle harjutuse ära tegema, sest muidu sa ei saa ülikooli sisse, muidu sa jääd rumalaks, muidu sa ei löö elus läbi.
Loomulikult on hea haridus tähtis. Iseendast mõista peavad lapsed täitma koolis antud ülesandeid ja õppimisega oma aju treenima. Siiski tahaksime tänasel päeval kutsuda vanemaid korraks mõtlema selle üle, mis on tegelikult koolis antud ülesannete ja õppesisu mõte? Miks nõutakse, et meie lapsed oskaksid ja teaksid just seda, mida koolis neile õpetatakse? Millega on see põhjendatud?
Mitu protsenti koolitöödest on lapsele vajalik kuna ilma nende teadmisteta elada ei saa ja mitu protsenti on ainult poliitiliseks meetmeks hoida lapsed hõivatuna, et nad ei hakkaks liigsel vabal ajal pahandusi tegema?
Nii et nüüd, kus kohe tuhanded tunnistused koju tuuakse, soovime südamest vanematele — vähem kriitikat, rohkem mõistmist. Need numbrid sellel paberil ei näita mitte lapse tarkust, teadmisi ega töövõimet. Need numbrid peegeldavad seda, milliseks õpetaja on hinnanud oma suhet lapsega — nii hariduslikus kui sotsiaalses mõttes. Kuidas ta on suutnud luua lapsega kontakti, kuidas ta on suutnud oma sõnumi lapsele edasi anda ja kuidas ta on suutnud last kuulata. Mõned õpetajad suudavad seda paremini, teised halvemini. Mõne lapsega on kergem, teisega oleks vaja osavamat õpetajat.
Mida halvema tunnistusega laps koju tuleb, seda rohkem on ta kannatanud kooliaasta jooksul. Nii et pahandamise asemel võiks vanem lapse ees vabandada — mul on kahju, et ma ei suutnud sind aasta jooksul rohkem toetada. Proovime järgmisel aastal paremini.
Perekasvatuse Instituut soovib Naisteka lugejatele rõõmsat lastekaitsepäeva ja ilusat suve!
Perekasvatuse Instituudis on võimalik spetsialistidelt kasvatusalast nõu küsida. Vaata lisaks: http://www.pki.ee/et/noustamine
